Mõnuste mõnusasti koos

80 Vaadatud

Mõnuste mõnusasti koos

Mõnuste küla VII kokkutulek toimus 10. augustil 2024.a. Tormisest ilmaprognoosist hoolimata oli osavõtt traditsiooniliselt rohkearvuline. Isegi ilmataat leebus ja terve päeva kestva saju asemel kostitas ta pidulisi vaid sahmakate kaupa nii, et koosolemis rõõmu see ära ei võtnud.

Programm on Mõnustes läbi aastate kuidagi paika loksunud nõnda, et peale avasõnu, uute külaelanike tervitamist ja lahkunute mälestamist, heisatakse Eesti Vabariigi lipp. Igal kokkutulekul on istutatud traditsiooniliselt üks tamm. Sellel korral siis seitsmes.

Selle aasta kokkutulekul oli külarahval võimalik saada ülevaade Mõnuste moest läbi 800 aasta. Pikk ajavahemik ei heidutanud noori modelle Adelet ja Remi, sest teavad ju lapsedki, et mood on midagi sellist, mis teatud aja tagant taas kordub. Ristema talu muuseumi kuraatori, Merle abiga, näitasid modellid läbi aegade mõnustelaste rõivaeelistuste parimaid palasid.

Iga rõivakomplekti juurde kuulus ka asjakohane selgitus.

 

17. sajand. „Metsikud lemmikud"

Mõnustelased armastasid kõike kuivatada - mitte vaid aiasaaduseid, metsamarju ja seeni, vaid ka metsloomade nahku kasukateks ja loomakutsikatest kaisukarusid. Lapsed aga, kärsitud nagu nad on, võtsid kasukad ja kaisukarud tihti kasutusele juba siis, kui kuivatamisprotsess alles alanud. Seetõttu pidi vihmase ilmaga võrgus ringi käima, et kasukas ja kaisukaru plehku ei paneks.

19. sajand. „Kuninglik sarvik" 

Mõnuste paemurru hiigelajad. Keep, kiiver ja mõõk oli praktiline nii marjulistele kui murrulistele. Kiivri sisse sai korjata nii metsamarju kui väiksemaid paelahmakaid. Mõõgaga armastasid mõnuste mehed seenel käia, sest seeni olla toona nii palju metsades leidunud, et väikese noaga polnud seal midagi teha. Keepi kanti lihtsalt sellepärast, et see nägi hea välja.

„Timukas"
 
Endiselt Liivimaa sõjad käimas meie ümber. Kujunema hakkas sunnismaisus ja pärisorjus. Targad mõnustelased avastasid üsna pea, et timukakostüümi kandmisel olid omad eelised – see hoidis tegelikud jõhkardid külast eemal. See riietus oli abiks ka siis, kui oli naabrilt vaja midagi laenata ja ei olnud täpselt teada, millal on võimalik asi tagasi viia. Kostüüm oli üsna populaarne ka naisterahvaste seas, kel oli jaksu mässata iluprotseduuridega. Peakatte sisekülje sai immutada spetsiaalsete taimeleotistega, mis toimisid täpseltnii kaua, kui peakatet kanti.
 
 
 
 
 
 
 
„Leo"
 
21. sajand sõlmis meie külas kokku taas ilu ja praktilise meele. Kunstnahk, iseäranis leopardimustriline, tõusis Mõnuste küla moodi juhtima 21. sajandil, kui selle esimene kandja väitis, et just sedasorti riietus toob rahaõnne ja tagab tasuta transpordi olenemata asukohast või soovitud sihtmärgist. On teada üksikud teleportatsiooni juhud, kuid asjaosalistelt pole õnnestunud kommentaare saada. Lisaks on levinud kuulujutt, et leopardimustriline kunstnahk peletab ära halvad kohtingud. Kui kedagi kohtingule ei ilmu, siis ei saa seal ka midagi halba juhtuda.
 
Eeskava eest hoolitses sellel korral vahva kollektiiv nimega „Sõna ja Pilt", toimus õnneloos ja külarahvas sai varjualuse all külauudiseid vahetada ning vaadata pilte möödunud kokkutulekutest. Kogu õhtut jäädvustas fotograaf Taimo Lehtsalu. Küla vanimad inimesed, kes tihti kodus välja ei satugi, olid rõõmsad meie küla kokkutulekul osalenud noorte rohkuse üle. „See annab lootust, et külaelu päris välja ei sure," sõnas Mõnuste küla Maret.
 
Kokkutulekut korraldust rahastas Kohaliku Omaalgatuse programm ja MTÜ Mõnuste Külaarendamise Selts.
 

 

Autor Maarja Lillemäe