Oli lõunamaiselt kuum ja nii mõnigi kook otsustas muutuda pehmeks voogavaks vahuks. See ei rikkunud maitseomadusi ja vahtu saab edukalt kausist süüa.

Laagri oli täis rõõmsaid ja rahulolevaid kohvikust kohvikusse kulgevaid inimesi: jalgsi, ratastel, kärus, tuuribussides, autodega.

Oli tore päev, mille võtavad kokku „spioonidena" kohvikuid külastanud kohvitanted.

Meeleolukas laupäev lettidel sulavate hõrgutiste ja jookidega

Marit ja Mariana, kohvitanted

Oleme pikaajalised sõbrannad, keda liidab reisimiskirg, hea söök ja jook ning Laagri kohvikutepäevad.

Laagri piirkond on meile väga südamelähedane ja seetõttu on Laagri kohvikutepäev meie igasuvises kalendris suurelt ja punasel kirjas. Ja mitte ainult kirjas, vaid ikka aktiivselt sellest üritusest osa võttes. Omame 5+ aastat kogemust.

Et sel aastal saime auväärse kohvitante nimetuse, tegime esmakordselt korraliku eeltöö kirjaliku ajakavaga. Võite ise arvata, kas me sellest suutsime kinni pidada.

Ajasime ka näpuga järge, et kohvikupäeva reeglitest kinni peetaks. Rõõm oli tõdeda, et meie kriitilise luubi alt miskit ebareeglipärast silma ei hakanud.

Koogid sulasid lettidelt, rõõmsad kohvitajad tuuritasid ringi ja bussid näitasid suurepäraseid manööverdamisoskusi. Prügi oli sorteeritud ja säravsinised WC-d olid kenasti käe-jala juures.

Kiire statistika näitas päeva lõpuks 12 000 sammu, paar bussituuri, 10 kohvikut ja mitu-mitu tassi kohvi.

Sel aastal tundus põhifookus olevat kookidel, pirukatel ja snäkkidel. Suuri rammusaid praade sai vast ehk mõnest kohvikust.

Hea meel oli näha juba kogemustega tegijaid, kuid ka uusi ja veidi kodusemaid kohti. Kahju vaid, et kohvikupidajatel oli hirmus kiire ja seega me väga palju lobiseda ei saanud. Muidugi uurisime kes ja kus ja mis. Nii põnev on ju omakandi inimestega rohkem tuttavaks saada.

Meie päeva säravamad muljed

Hommikul kell 11 olime esimeste klientidena Rahnu tänaval soovimas Saiake ja Koogike kohvikupidajatelt hommikukohvi-sööki. Kohv oli igati kvaliteetne ja need koooooogid... Lihtsalt oleks tahtnud neid kõiki proovida. Mõnusalt kodune atmosfäär, imeilus aed ja toredad koogimeistrid – kõik see oli kiitustväärt.

Edasi oli plaan sõita bussiga Jakobi kohvikusse, aga buss lahkus Rahnu peatusest varem kui graafikus. Nägime vaid bussi tagatulesid raudtee ülesõidul. Seega kiirendasime sammu ja jõudsime peaaegu õigel ajal Jakobi kohvikusse bingot mängima.

Jakobi kohvik oli mõnus segu Soome rahvusköögist, maal vanaema juures olemisest - superäge lastesõbralik aed - ja taaskasutusmaterjalide oskuslikust ärakasutamisest. Süüa me ei jaksanudki, aga kohvik jättis sooja tunde südamesse.

Vaid paari maja kaugusel külastasime kohvikut Feliz. Nemad on juba tuntud tegijad Laagris ja hoolimata rahvarohkusest oli pererahval aega meiega paar sõna vahetada. Kiidame pannkooke ja head kohvi.

Felizis olid välja pandud veekausid lemmikloomadele. Tõdesime, et seda aeda ei külastatud ainult kasside-koertega, vaid meiega samal ajal oli kohvikus klient habeagaamiga.

Pärast järjekordset söömist tegime mõned kiiremad sammud ja jõudsime Greenhouse Cafesse. Kiidame väga kortermajade elanikke, et nad ei vaata sellist üritust kõrvalt, vaid annavad endast parima, et kostitada külastajaid hea-paremaga. Selle päeva parima koduõlle saime sellest kohvikust.

Seejärel õnnestus meil bussile saada. Olime peatuses varakult ootamas, kuid seekord saabus buss õigeaegselt. Suundusime Teemandi parki, et külastada Leegitseva Porgandi kohvikut.

Kiidame Mehhiko kööki! Võtsime prooviks Mehhiko tomati-oasupi ja see oli väga maitsev. Eestlaslikult natuke vähese vürtsiga, aga üldse ei nurise. Rahvatantsutrupp lisas eestlaslikku vürtsi esinemisega juurde.

Kui siiani olime kenasti jälginud planeeritud marsruuti, jõudsime siinkohal arusaamisele, et tahaks külastada veel paljusid kohvikuid. Bussis oli aega brošüüri vaadata ja mõtteid heietada. Seega suundusime tagasi bussile ja sõitsime Napoleoni kohvikusse, mida meie esmases plaanis ei olnud.

Juba bussis saime ühelt kaasreisijalt teada, et Napoleoni kook on selles kohvikus otsas, kuid see meid õnneks ei heidutanud. SEE SUITSUVUTT, mida meile selles kohvikus pakuti – teistkordselt olime sõnatud. Esimene kord olime seda Saiake ja Koogike kohvikus kooki süües. Foto jõudsime teha toidust alles siis, kui toit sai otsa ja taldrikule olid vaid luud järgi jäänud.

Edasi oli me eesmärk jõuda Kuuba Aeda, sest sealt lubati ehedat Kuuba mojitot. Optimistlikult asusime jalgsi teele, sest bussid olid selleks ajaks liikumise lõpetanud.

Mojitod me saime ja maitsvat grillkana saime, seega tasus kohale kõndida. Lisaks oli hoovis väike laadamoodi kooslus erinevatest müüjatest, mis kindlasti aitas sellel kohvikul teistest eristuda.

Päeva lõpetasime Vesiroosi grillikohvikus ja see oli parim otsus üldse. Kes tahab edaspidi Laagri kohvikutepäeval kindla peale välja minna, siis Vesiroosi uulitsas oli juba viiendat aastat järjest mõnusa vaibi, maitsva toidu ja imeliste jookidega - alates jäätisekokteilist ja üliheast kohvist kuni külma õlle ja vahuveinini - koht, mille hoovis oli päeval kontsert, muul ajal sportlikku tegevust lastele ja täiskasvanutele.

Nautisime päeva täiel rinnal, suutsime teineteisel kiirelt külas käia, saime head toitu ja toredaid kohtumisi säravate Laagri inimestega.

Kohvikutepäev muutis ühe juunikuu laupäeva tõsiselt toredaks

Karolin Veeorg, kohvitante

Selle aasta Laagri kohvikutepäevad möödusid päiksepaistelise ilma, maitseelamuste ja hea emotsiooni saatel.

Vanu tuttavaid ja põnevaid uusi kohvikuid otsustasin külastada jalgrattaga, et mõnusalt kulgeda ja avastada ka neid kohvikuid, kuhu jala käies ei satuks.

Päeva alustasin hilise hommikusöögiga juba tuttavaks saanud roosas foodtruckis ehk kohvikus Feliz, kus nautisin sumiseva rahvamelu saatel pestoga Bagelit ja sooja cappuccinot. Kahtlemata oli tegemist populaarse kohaga, sest kohe hommikul oli juba pikk järjekord, kuid õnneks toidud valmisid kiiresti.

Võtsin sõbranna kampa ja suundusime edasi Vesiroosi tänavale, kust leidsin nii soolaseid kui magusaid maitseid.

Vesiroosi Grillkohvik võlus koheselt: akordionimäng, tore pererahvas ja isuäratavad grillilõhnad. Päris nõudest pakutav kanašašlõkk ja ploomimahlaga jäätisekokteil maitsesid täpselt nii, nagu ühel õigel grillipeol ka peab.

Kohe üle tee asus ka Vesiroosi jäätisekohvik, kus lisaks jahutavale jäätisele oli heaks üllatuseks mugav maksevõimalus ülekande näol.

Kõhud olid juba päris täis, kuid väntasime siiski edasi Liisu ja Leenu kohviku poole, kus ootas ees armas roosade põlledega meeskond, mõnus hoov ja hea rabarberikook.

Nautisime mändide all diivanil istumist ja vahepeal saime ka mööduvale kohvikutepäeva bussile lehvitada.

Tundsime, et on veel puudu mõnest heast joogist, mistõttu suundusime Käokeele Kokteilibaari, kus nautisime passioni mojitosid.

Lisaks headele kokteilidele ja snäkkidele sai kohvikus osaleda ka auhinnaloosis ning kuulata live muusikat. Kokteilidega me oma päeva ka lõpetasime, kuid enne koju suundumist tuli veel kodustele head ja paremat kaasa haarata. Seega osutusid valikuteks Leegitseva Porgandi kohviku tulised burritod ja Jakobi kohviku soomepärased maiustused.

Kohvikutepäev muutis ühe juunikuu laupäeva tõsiselt toredaks päevaks, sest inimesed olid rõõmsad, toidud maitsvad ja korraldus sujuv. Kohvikud olid kenasti leitavad, alati oli koht ka jalgratastele ning oli näha, et kohvikupidajad on südamega asja juures. Eriti tore oli näha mitmetes kohvikutes muusikalisi etteasteid ja kuulata erinevate perede lugusid. Kohvikute külastamise vahel jõudsime ka näha Laagri Leegid rahvatantsuseltsi suurepärast esinemist.

Põnevust, positiivset energiat ja häid maitseid jagus

Martha Tääkre, kohvitante

Kui kellelgi oli meelest läinud, mis kuupäev 17. juuni on, siis Laagri tänavatel punast kahekorruselist tuuribussi vuramas nähes sai igale kohalikule selgeks, et kätte on jõudnud Laagri kohvikutepäev.

Põnevust, positiivset energiat ja häid maitseid jagus lausa 20 kodukohvikusse, mis avasid uksed kogukonnatunde nautijatele ja väikest viisi gurmaanidele.

Kõige hubasema ja kaunima asukoha kategoorias väärib kindlasti välja toomist Napoleoni kohvik. Olemata sellesse hoovi varem sattunud, ei oskagi ette aimata, et üsna hariliku maja taga peitub imeline roheline paradiis hoolitsetud peenarde, põõsaste, puude ja muruga.

Nagu kodukohvikutele kohane, võeti seal külalisi vastu laia naeratuse ja abivalmi meelega ning menüüst leidis ühe vast põnevaima leiu kogu päeva vältel – suitsuvuti.

Lindudest ei pääsenud sealses rohelises paradiisis mööda aga ka juhul, kui suitsutatud tiivulised ei olnud see, mida hing too hetk ihkas. Keskpäeval pidas koduaia lindude teemalist vestlusring-loengut hobiornitoloog Peep Veedla.

Peab nentima, et sellesse rohelusse, kus ka pidevalt erinevaid lindusid laulmas võis kuulda, sobis see väike teadmiste jagamine nagu valatult.

Kuigi melu ja keskkond on ühe kohviku puhul olulised, ei saa kuidagi mööda sellest, et esmajoones peab pakutav toit olema hea ja positiivseid emotsioone pakkuv. Selles osas toon kerge üllatajana välja Maitsepeatuse, mille spetsialiteediks olid türgipärased küpsetised.

Tõenäoliselt pole ma ainuke, kellel türgi maiustuste peale mõeldes esmalt tekib mõte millestki liigmagusast ja üle kahe ampsu süües potentsiaalselt iiveldama ajavast.

Maitsepeatus on aga osav selle pettekujutelma ümber lükkamises: võin julgelt väita, et nii head baklavat ja kadayifi pole ma kuskil varem saanud ning liialt siirupistest toodetest oli asi kaugel.

Tegemist oli tasakaalustamise meistriklassiga, kus pähkline krõbedus oli vastandatud täpselt õige koguse siirupiga, et teha magustoit nauditavaks, kuid mitte ülemäära intensiivseks. Selle kõrvale sobis suurepäraselt pakutud Türgi tee.

Taoline kombinatsioon ajas -vähemalt minu - päeva lõppedes uuesti Maitsepeatusest läbi astuma, et ka külakostiks veidi nende maiuseid kaasa osta. Viga oli muidugi minu oma: parimad palad olid selleks ajaks otsas. Õnneks ei pea nende türgi hõrgutiste uuesti maitsmiseks aga aasta möödumist ootama. Osav otsija leiab, et neid pakutakse Saue vallas ka kohvikupäevade välisel ajal.

Mõnusaima melu kategoorias väärib esile toomist Leegitseva Porgandi kohvik. Kindlasti mängis siin oma rolli keskne asukoht, kuid lisaks oli ka ilmataat just selle kohviku teemasse toekalt panustanud.

Et kohvikutepäeva oli hellitatud kõrgete temperatuuridega, võis tekkida osavalt valitud muusika ja kohaste toitude taustal täitsa tunne, et oledki Mehhikosse sattunud. Siiski tuletasid istumiseks välja pandud kodused kaltsuvaibad ja harilikud Eesti heinapallid meelde, et kodu nii kaugel siiski ei ole.

See mõnus sünergia, mis Leegitsevas Porgandis Eesti ja Mehhiko ühildumisel oli tekitatud, andis edasi just sellist mõnusat peopäeva meeleolu, mida tavaliselt näiteks jaanipäevaga seostame: hea toit käes ja suus, muusika mängib, palju toredaid inimesi ümberringi olustikku nautimas. Selline soe tunne püsis sees ka kohvikust edasi liikudes, kuna muusika kostis sealt veel kaugele.

Tõin küll välja vaid kolm kohta, mis erinevatel põhjustel eredamalt meelde jäid, kuid tegelikult peab taevani kiitma kõiki kohvikuid, nendesse panustanud inimesi ja üldist korraldusmeeskonda.

See hool ja vaev, mis nende mõne tunni sujuvalt möödumisse sai panustatud, on hindamatu väärtusega. Jääb vaid loota, et need inimesed tunnevad, et said sellest ka sama palju tagasi.

Seetõttu peab kõige olulisematena välja tooma just kõiki külastajaid, kes kohvikutes sõid, jõid, mängisid, tantsisid või lihtsalt nautlesid. Nende inimesteta ei oleks keegi oma pingutuste eest saanud võrdväärset energialaengut, mis ka järgmistel aastatel motiveerib hoove täielikult võõrastele, kuid samas iga aastaga natuke tuttavamatele, inimestele avama.