27. oktoobri õhtul oli Saue Vallaraamatukogus üks eriline ja tore üritus: oma esimest romaani „Idu" tutvustas meie kauaaegne lugeja Ulvi Ingver-Kuklane.

 

Paar põnevat õhtutundi autori ja rohkete huviliste vahel möödus justkui lennates, juttu jätkunuks kauemakski.

 

Romaanist ja selle loomistloost räägib „Idu" autor Ulvi Ingver-Kuklane

Minu isa, kellele romaan „Idu" on pühendatud, õpetas mind märkama teisi inimesi ja oskama olla tänulik mulle osutatud tähelepanu ja abi eest. Saangi siinkohal öelda oma kiidusõnad Saue Vallaraamatukogu direktorile Sillele ja raamatukoguhoidjatele, kes mulle ettepaneku raamatu tutvustuseks tegid ning selle nii meeldivalt korraldasid. Tänu neile ja üllatavalt suurele huviliste hulgale kujunes kohtumine äärmiselt soojaks ja sisutihedaks.

 

Kas võib olla paremat tagasisidet oma kirjutisele, kui sellest tehtud lehekülgede pikkused märkmed, leitud paralleelid oma eluga, tsiteeritud lõigud ja kiidetud väljendid? Sain kinnitust, et romaan kõnetab nii minu eakaaslasi kui ka võiks pakkuda huvi noorematele, sest selles on põimunud meie rahva ajalugu ajatute teemadega, nagu hoolimine, armastus ja sõprus.

 

Kuigi minu ja nii mõnegi osaleja maskide kohal asuvates silmades peegeldusid vesised sädelused, jõudis minuni positiivne sõnum: raamat meeldib lugejatele ja sellele oodatakse järge. Paneb mõtlema ja ehk isegi tegutsema! 

 

Ajendeid, miks sündis see romaan, on mitu

Esiteks sain innustust EV100 üleskutsest talletamaks oma suguvõsa ajalugu. Vesteldes inimestega ja lugedes läbi sadu kirju, joonistus mu silme ette ühe tavalise Võrumaa perekonna erakordsete saatustega pildirida. See rida vääris jäädvustamist.

 

Teiseks oli mul juba aastaid meeles üks ajalehe artikkel minu isast, mille pealkiri kõlas: „Talu nagu elav muuseum, peremehe elu nagu romaan." Milline väljakutse! Nüüd tegingi teoks unistuse pühendada see romaan austuse ja tänuga oma isale.

 

Kolmandaks pole minu enda elugi olnud päris tavaline, seda on varjutanud tugevalt ema surm minu väga varajases lapsepõlves. Lisaks võiks olla lugejal huvitav saada teadmisi, kuidas Nõukogude Eestis 1960- ja 1970-ndatel toimus kommunistliku ideoloogia juurutamine koolinoorte hulgas ja millega selle aja noored tegelesid. Okupatsioonitingimustes kooliskäinutel peaks äratundmisrõõmu jätkuma.

 

Mis mind ennast kõige rohkem kõnetas?

Ma poleks iial osanud arvata, et juba üle-eelmisel sajandil sündinud inimesed, nagu näiteks minu vanaisa, oskasid nii hästi kirjutada. Vanaisa, isa ja tema vendade sajad kirjad vangilaagritest on kõik korralikult kaustadesse talletatud ning pisarad mu silmist jooksid juba ainuüksi pealkirja "Säilitada igavesti" lugedes.

 

Mind võlus jäägitult esivanemate omavaheline harukordne ühtehoidmine, hoolivus ja armastus, mis aitasid neid läbi üliraskete ajalooliste katsumuste.

 

Raamatu tegelased ei ole jäänud kinni ülekohtu ja masenduse võrku; surmad ja ebaõiglus ei suutnud murda piirkonna ühte tugevamat perekonda. Sõdade ja riigikordade puretud traagikakangas on vürtsitatud aasimiste ja lõbusate seikadega läbi erinevate põlvkondade.

 

Romaan "Idu" on siiski ilukirjanduslik teos

Päris faktitruu olukordade ja inimeste kirjeldus pakuks tõenäoliselt huvi vaid ajaloolastele ja oma perekonna liikmetele. Seepärast otsustasin kogutud materjali kujundada romaaniks, mis avaneb lugejale mitmekihilisena. Loodan, et minategelase eakaaslastel on raamatut lugedes võimalus kogeda äratundmisrõõmu, klassikaaslastel leida tegelasi toimetamas tuttavates situatsioonides ja tunda ära värvikamad õpetajad.

 

Et romaan kujutab minategelase elu kolmeaastasest kuni täisealiseks saamiseni, olen püüdnud sündmusi ja tundeid kirjeldada alul üsna lapselikust vaatevinklist lähtudes, muutudes järk-järgult väljendusrikkamaks ja hingelisemaks. Usun, et tütarlapse sirgumist nooreks naiseks, pidevaid kõhklusi enese väärtustamisel ja esimesi armumisi, võiks olla huvitav lugeda ka tänapäeva noortel.

 

Tegelikult oligi minu suurimaks sooviks ja eesmärgiks kogutud ajaloolise materjali kujundamisel romaaniks, et raamatu vastu tunneks huvi nooremadki inimesed, kes elades kaasa nende eakaaslaste tegemistele ja ajatutele hingepiinadele, saaks samal ajal teadmisi meie rahva ajaloost. 

 

Miks on pealkirjaks "Idu"?

Idu on väga jõuline sümbol, mis tähendab uut algust, elu jätkumist. Käesolevas teoses sobib see sümbol hästi iseloomustamaks mõlemaid paralleelseid kulgevaid sündmusteahelaid.

Minategelane on alles oma elutee alguses, trügides sarnaselt tärkavale idule jõuliselt valguse poole; seevastu tema vanemate põlvkond pidi andma vastuse, kellele muutunud kasvutingimustes jäeti eluruumi ehk kellele neist anti võimalus uueks alguseks.

 

Muuulgas sobis sümbol idu teose pealkirjaks peategelase isa suure kiindumuse tõttu aiandusse, eriti iluaiandusse.

 

Vastakal kombel kasutatakse sõna idu tihti ka millegi inetu ja vastiku sünonüümina. Seepärast tundus mulle tõsielu peegeldavale romaanile, kus on kujutatud erinevaid inimkaraktereid, raske paljutähenduslikumat pealkirja anda.

 

Saue Vallaraamatukogu

 

Ulvi Ingver-Kuklane tutvustas 27. oktoobril Saue Vallaraamatukogus oma esimest romaani „Idu", mis on pühendatud tema isale. 

 

Tänu suurele huviliste hulgale kujunes kohtumine äärmiselt soojaks ja sisutihedaks. Fotod: Saue Vallaraamatukogu

 

Romaan „Idu"