15. juuli ei ole just maailma kõige soojem suveilm. Paarikümne kraadi ümber plussis, meresupluseks jahedavõitu, aga suvekodus müttamiseks ideaalne. Anatoli (83) koos oma proua, poja ja lapselapsega suundub Laitse kanti suvilasse. Muidu Lasnamäe mees, aga kevadest sügiseni veedab kõik vabad hetked seal.

Millalgi 1983. aasta paiku sai see maja Kaasiku külla ehitatud. Anatoli oli siis veel ju täitsa noor mees. Kangesti sotsiaalne ja sportlik, aga ka koduhoidev natuur. Nüüd on Anatoli elutempo juba rahulikum. Sinna mahtusidki põhiliselt pere, kodu ja suvemaja. Kaks pojalast, mõlemad sportlased, nende üle on Anatolil kangesti heameel. Konstantin tegeleb võistlustantsu ja Lisa kergejõustikuga.

15. juulil suvilasse jõudes sätib Anatoli end aeda asjatama. Selline tööjaotus neil prouaga on - üks toimetas rohkem toa pool, teine aias. Poeg Andrei valmistub lõunaks liha grillima. Lisa, kellel järgmisel päeval oli võistlus ees ootamas, otsustab, et teeb ühe sörgiringi.

Ootamatult aga tahab Anatoli pojatütrega ühineda. Et tema läheb kaasa, kasvõi kõnnib tüdruku järel tee läbi. Pere küll püüab meest mõttest loobuma suunata, aga Anatoli jääb endale kindlaks. Nüüd, neli kuud hiljem ütleb poeg Andrei, et see  idee tundus väga imelik, sest ega isa enam palju väljapool kodu ei liikunud, liiatigi veel jooksnud.

Aga lähevad nad ometi – tüdruk silkab oma 17-aastase energiaga ees, taat taga. Anatoli jääb muidugi suurelt maha. Kui Lisa juba end tagasi pöörab, saab ta vanaisaga tee peal jälle kokku ja hüüab möödaminnes, et too ka otsa kodu poole keeraks. Tüdruk teeb kooperatiivile veel ekstra ringi peale ja läheb suvilasse tagasi. Vanaisa ei ole ikka veel. Lisa jookseb tagasi kohta, kus ta taati nägi, aga naaseb üksinda.

Esiti perel pulss veel ei tõuse. Anatoli on nende aastakümnete jooksul siinkandis nii metsades kui rabades ringi käinud, seda hirmu ei olnud, et mees nüüd omapäi päris ära eksiks. Küll ta kuskil üsna siinsamas nurga taga on. Võetakse auto ja minnakse Anatolit otsima, aga perel ei õnnestu siiski vana meest leida.

Äkki ikkagi siis juhtus midagi? 83-aastane mees, mine tea. On selge, et peab kutsuma abi. Politsei tuleb kiiresti, kohe asutakse metsa kammima, koerad ja termodroon tuuakse appi. Otsingud vältavad kuus tundi jutti, lõpetatakse alles peale südaööd.

See öö on perele raske. Eriti noorukesele Lisale, kes ju vanaisa viimasena nägi. Tema tunneb, et oleks pidanud ometi tagasi vaatama, kas taat ikka tuleb järgi, oleks pidanud vaatama… Samas teab pere, et Anatoli on sitke. Ta oskab metsas toime tulla. Elab öö üle.

Hommikul politseiotsingud jätkuvad. Ühineb ka SA Kadunud oma vabatahtlike otsijatega. Politsei lõpetab kolme päeva pärast. Anatolit ei ole kusagil. Mingeid juhtlõngu ei ole. Otsingugrupp jätkab nädalaid, poeg Andrei koos nendega, iga päev. Andrei on pannud oma töö pausile. Otsitakse metsas ja rabas, kleebitakse kuulutusi, hõigatakse maha internetis.

Andreil on suur tänutunne nende vabatahtlike vastu, kellega koos ta pikki nädalaid isa otsis. Ta on hämmeldunud sellest, kui professionaalselt nad tegutsevad. Imestanud, kui palju on otsingugrupis just naisi. Ega ta pole küsida julenud, miks. Osalt keelebarjäär, aga teisalt pelgab mees, et inimeste motivatsiooni taga võivad olla teised traagilised lood.

Novembris enam iga päev ei otsita. Aga üksikuid salku Andrei ikkagi veel kohtab. Ka tema ise käib siiamaani vabadel hetkedel. Kuidas lõpetada, kui isa ei ole ikka veel leitud?

Korraks tekkis küll suvel lootus. Otsingugrupi juhi Aare peas suundusid mõtted lähedalasuvasse rongijaama, sest Anatoli on oma elust paarkümmend aastat just raudteel töötanud.

Ja selgubki, et Anatoli on jäänud Laitse raudteepeatuses rongi kaamerasse. Kaks nädalat peale kadumist lõpuks mingisugunegi kindel tõend. Videol seisab Anatoli sirge seljaga, mitte ühtegi viidet, et temaga oleks midagi pahasti, vähemalt füüsiliselt mitte.

Millises suunas Anatoli raudteejaamast ära liigub, ei õnnestu kindlaks teha. Ei saa välistada, et ta astus Tallinna poole suunduva rongi peale. Nüüd võetakse otsinguteks uus piirkond, mitte enam suvila lähedal, vaid raudteejaama ümbruses. Kammitakse läbi Munalaskme, Vasalemma-Riisipere tee kant.

Poja Andrei jaoks on kummaline see, et kadumiskohast Laitse jaama on ligi kolm kilomeetrit, aga vahe perroonipildi ja kadumishetke vahel on napilt tund. Saab see olla, et 83-aastane mees jõudis nii kiiresti omal jalal jaama? Või äkki keegi ikkagi viis autoga? Võttis mehe näiteks külateel peale ja see palus jaama viia? Aga siis peaks olema kuskil tunnistaja…

Aga ei ole ühtegi tunnistajat ega ka ühtegi jälge. Kui ta kuskil kukkuski, siis võiks ju vedeleda kuskil Anatoli prillid, müts. Midagigi. Aga ei ole. Neli kuud on möödas, aga rahu ei ole Anatoli lähedased saanud. Ikka pannakse kuulutusi, ikka loodetakse.

Jah, loodetakse. Kuna isa surnukeha pole leitud, siis süveneb mõte, et äkki Anatolil juhtus midagi mäluga? Istuski rongi peale, sõitis Tallinna ja on nüüd kuskil mõne hea inimese juures? Tõsi, kõik Tallinna varjupaigad on Andrei koos lapselapsega juba läbi käinud, aga tulemusteta. Aga äkki siis kuskil kodutute pundis?

Neid hämarapoolseid hetki, kui tundus, et Anatolil võib olla mäluga probleeme, on olnud tegelikult varemaltki. Kord läks ta ka Lasnamäel välja jalutama, ajas tänavad sassi ja koju jõudis alles heade inimeste märkamisel. Andrei ei saa üle mõttest, et äkki just nii juhtus ka suvel ja Anatoli on tänaseni kuskil, lihtsalt ta ei mäleta enam, kes ta on.

Sest kuidas elada edasi teadmisega, et lähedane on teadmata kadunud? Kui kummitab mõte, et ta on kuskil, aga hädas. Või kui tõesti surnud, siis pole küünaltki kuhugi mälestuseks viia. Kuidas niimoodi edasi elada?