Fotod: Vahur Lõhmus, Argo Ingver, Mardo Männimägi

 

Hiljaaegu märkasin Turbas eluteed alustanud Patrik Sebastian Undi nime mainitavat dirigendina tänavuse Eesti Kultuurkapitali aastapreemiate galal.

Minu isiklikum ja esimene kokkupuude Patrikuga oli Turba lasteaias juba mõni aeg tagasi, kui valmistusime osalema Riisipere laululapse võistlusel.

Tõttöelda oli ta ainuke poiss minu 10-aastase lauluõpetajaks olemise ajal, kellega julgesin ja kes ise soovis lauluvõistlusel osaleda. Nii et esinemisgeen oli noormehes juba tollal täiesti olemas.

Täna ei saa noore Patrik Sebastiani kohta öelda, et mees nagu orkester, vaid mees ise ongi nagu orkester, sest sisaldab nii paljut.

Valdkondi, mille vastu Patrik Sebastian huvi tunneb ja mida valdab, on palju. Tema päevas peab olema küll rohkem kui 24 tundi, et kõike seda jõuda.

Lausa raske oli teha valikut, mida tema saavutustest mainida ja mida mitte, sest ta on nii palju korda saatnud ja kindlasti meie rõõmuks veel saatmas. Leheruumi nappuse tõttu jäi välja näiteks Patrik Sebastiani küpsetamiskirg ja Eesti parima pagari saates osalemine.

Usun, et osa turbalastest Patrikut enam ei mäletagi, sest ta elab eemal juba aegu, kuid kunagise omakandi noore mehe tegemistele on ikka ja jälle tore kaasa elada.

 

Lapsepõlv ja selle mõjutused

Enamik minu lapsepõlvest möödus Turbas, kus ma käisin lasteaias ja tollase Turba gümnaasiumi algkooliosas kuni kolmanda klassini. Minu mälestused sellest eluetapist on kohati väga selgelt meeles. Juba sel ajal olin üpris aktiivne. Osalesin rahvatantsus, peotantsus (mis vist oli rohkem line-tants), näiteringis, mudilaskooris, kergejõustikus. Sellest ajast on mu ümber jäänud mitmeid väga häid sõpru ja tuttavaid, mille üle on mul ääretult hea meel.

Minu õpetajad Turba lasteaias olid vist Piret Väljaots ja Lea Kivisild, koolis oli esimene klassijuhataja Kaja Kiis (nüüdseks Pello), hiljem Viivika Laak.

On raske välja tuua, kuidas või milliselt nad mind täna tagasi vaadates mõjutanud on, kuid kindlasti saan väita, et see mõju on olnud äärmiselt positiivne ja ma olen selle üle ülimalt tänulik.

Hiljuti andsin vokaalkammeransambliga Vox pUNT teise sünnipäeva puhul talvekontserdid Tallinnas ja Tartus. Oli ülimalt liigutav näha Tallinna kontserdi publiku hulgas esimest klassijuhatajat Kaja.

Laulda olen ma ilmselt osanud elu esimesest päevast. Juba lasteaias osalesin Riisipere laululapsel, kus minu mäletamist mööda saavutasin teise koha. Muidugi olin ma meeletult pettunud, et võitis rühmakaaslane, kuid õnneks, nagu aastaid hiljem on selgunud, andis see mulle ilmselt muusikaga tegelemiseks hoopiski indu juurde.

Algklassides laulsin ma ka mudilaskooris, käisime laulupeol. Väga sellest ajast ei mäleta: minu jaoks oli kergejõustik - eriti tõkkejooks - palju olulisem.

 

Muusikutee algus ja õpingud

Kui ma Rapla lähistele kolisin ja väikelinna eluga harjusin, ei olnud mul seal kergejõustiku osas enam sellist väljundit ja otsustasin mitte tippsportlase karjääri poole püüelda. Ei läinud vist väga palju aega pärast õppeaasta algust, kui Urve Uusberg otsis lastekoori lauljaid seoses Riinimanda kooride tellimusteosega Urmas Sisaski „Madise missa". Osutusin sinna valituks.

Klassijuhataja Signe Rääk märkas peagi mu musikaalsust ja soovitas mul kevadel Rapla muusikakooli sisseastumiskatsetele minna. Mind võeti vastu. Valisin instrumendiks saksofoni. Seda võib nimetada stardipakuks, mil alustasin oma teadlikku muusikuteed.

Esimene tõsisem ülesastumine leidis aset juba 2016. Leedus Klaipedas toimus kolmas rahvusvaheline muusikaolümpiaad. Saavutasin 16-19-aastaste vanuseklassis kõige noorema osalejana auväärse pronksmedali.

2017 osalesin muusikalis „Grease" Rogeri rollis ja olin Valgre etenduse „Eidekene hella" muusikaline kujundaja.

Olen siiani hingelt vist väga romantik. Igatahes kõik romantismiajastu heliloojad olid ja on siiani minu vaieldamatud lemmikud, eriti sümfoonikud.

Kui ma heliloominguga iseseisvalt alustasin, sain nõuandeid, soovitusi ja näpunäiteid Pärt Uusbergilt. Ta kutsus mind mõnikord ka piiluma, kuidas tema loominguline protsess välja näeb. See oli tol hetkel ääretult põnev ja kindlasti andis mulle indu juurde.

Muusikakooli astudes olin endale välja valinud kaks instrumenti: tšello või saksofon. Valisin saksofoni, sest see oli väiksem, kergem ja kompaktsem. Tänase päevani mõtlen, et oli see vast õige valik! Mulle tõesti saksofon väga meeldib, selles instrumendis on väga palju peidus.

Saksofoniõpinguid alustasin 5. klassis. Lisapilliks võtsin klaveri. Klaverit olin ma juba eelnevalt ise õppinud. Naljakas on see, et ega ma väga ei mäletagi, millal ja kus ma seda õppinud oleks.

Aga klaverit mängisin ma õpingute esimesel aastal liiga hästi. Vähemasti ma mäletan, et ma mängisin väga palju lugusid, mida õpetaja mulle alguses ette üritas sööta, otse noodist ära.

 

Patrik Sebastion lõpetas muusikakooli kiitusega ja gümnaasiumi kuldmedaliga

Ei usu, et see algselt mu eesmärk oli. Gümnaasiumi lõpus olid kõik võimalused selleks olemas, et kuldmedaliga lõpetada. Seega ma lõpuks tõesti võtsin eesmärgiks veidi rohkem vaeva näha, pingutada, et võimalikult hästi lõpetada. Kuldmedal oli pigem kerge õlale patsutus mulle endale, et vaatamata kõigele muule olen suutnud ka koolis väga hästi toime tulla.

Minu mentaliteet on üldiselt olnud, et kui midagi teha, teha korralikult. Eks ma olen ka loomult perfektsionist - mõni võib seda seostada neitsi tähtkujuga -, mistõttu on mul keeruline midagi kehvasti teha. See lihtsalt ei meeldi mulle, pole vastuvõetav, mis aga ei tähenda, et ennast tuleks kehva soorituse eest piitsutada. Vastupidi, vead on selleks, et neist õppida.

Tõsi ta on, et sünniga kaasa tulnud lahtine pea on palju kaasa andnud. Haaran kiiresti palju infot, suudan vaevata olulise ebaolulisest üles leida ja piltmäluline taju üldjuhul alt ei vea.

Mul on alati soov millegi suurema poole püüelda ning see annab jõudu ja jaksu. Motivatsioon tuleb kindlasti ka ümbritsevast keskkonnast. Minu ümber on väga palju ääretult toredaid, asjalikke, armsaid ja hoolivaid inimesi, tänu kellele saab oma unistusi ellu viia ja kellega koos kulgedes tundub justkui kõik võimalik.

 

Helilooming ja saavutused

Komponeerimisega alustasin muusikakooli esimesel aastal. Eelkõige andis mulle inspiratsiooni Pärt Uusberg. Sain teada, et Pärt kirjutab muusikat, ja mõtlesin, et oi, kui põnev, miks mina ei võiks?

Hakkasin katsetama ja ei läinud palju aega mööda, kuniks minust hakkasid justkui ise välja voolama erinevad ideed, mõtted, mis oli lihtsalt vaja paberile kirja panna. Tagantjärele mõeldes on see justkui ebanormaalne, et 11-12-aastane poiss kirjutab muusikat: kooriteoseid, klaveriteoseid, saksofonile, käsikellade ansamblile.

Aga olen ülimalt tänulik, et muusika tee mu juurde leidis. Usun, et kõik asjad tulevad siin elus õigel ajal.

Tänaseks olen heliloominguga tegelenud pea 13 aastat. Selle ajaga olen loonud mitusada teost, millest nii mõnigi on pälvinud siin-seal kõrge tunnustuse.

 

 

Uus eriala - lennundus

Õpin hetkel Eesti Lennuakadeemias õhusõiduki juhtimise erialal. Käsil on õpingute viimane aasta ja lõpetamine on juunis.

Lihtsalt öeldes on tegu lapsepõlveunistusega. Nii nagu me kõik oleme väiksena unistanud tuletõrjujaks või politseinikuks saamisest, unistasin mina lisaks piloodiks saamisest.

Praegu saan küll öelda, et olen väga rahul, et valisin peamiseks karjäärisuunaks midagi, mis ei ole muusika. Kriitiliselt öeldes - dirigendi ja heliloojana on ilmselt keeruline nii ära elada, et ei pea pidevalt muretsema. Viimase paari aasta jooksul on ju tegelikult olnud selgesti näha, et päevapealt võib ümbritsev teha kannapöörde ja tööl ei pruugi olla väljundit: muusikalistele koosseisudele, mis on olude sunnil pausil, teoseid ei kirjuta. Proove-kontserte ei toimu, ilmselt ka heliloomingut ei tellita.

Muusika on mulle olnud justkui kõrgetasemeline hobi, midagi, mis on hea vaheldus argimuredele.

Piloodi eriala on ideaalne. Esiteks pole olemas maagilisema vaatega kontorit kui kokpit ja ega tegelikult tööd ju koju kaasa ka ei võta.

 

Praegused tegemised ja tulevik

Töötan enda kokku kutsutud vokaalkammeransambli Vox pUNT ja segakoor Luuska lauluühinguga.

Tulevikku näen ikka seotuna lennunduse ja muusikaga. Korraga. Ma usun, et suudan aega planeerida selliselt, et lisaks põhitööle piloodina saan tegeleda edasi muusikaga kõrgetasemeliselt. Kui on tahet, motivatsiooni ja oskus aega planeerida targasti, on kõik võimalik.

 

 

Tiina Umbsaar