Just sellist silti, nagu pealkiri, ja teisigi humoorikas võtmes teadaandeid või õpetlikke näpunäiteid võib peagi algaval niitmishooajal valla mõne haljasala juurest leida. Saue vald on asunud säilitama elurikkust.

Plaan on jätta Saue linnas, Laagris, Riisiperes, Turbas ja Haibas mõned haljasalad niitmata ning jälgida, mis seal kasvama hakkab. Enne veel aga, kui rohi tärkab, külvata neile, välja valitud platsidele suvelilleseemneid, et niitmata aladele suveks värvi juurde tuua.

Jaanipäevaks põlvini on rohi, nagu laulavad Kukerpillid, Saue linna Keskuse pargi eramajade poolses küljes, Laagri aleviku keskuses Pääsküla jõe ääres, Riisipere halduskeskuse ümbruse haljasalal, Turbas Jaama tänava sissesõidul ning Haibas kultuurimaja ja mõisa ümbruses.

Platside servad saavad niidetud ja looklevad käigurajadki sisse aetud, et kutsuda inimesi jalutama ja avastama, millised taimeliigid pidevast niitmisest hoolimata ellu on jäänud ja millised seal pärast niitmise lõpetamist taas juured alla ajavad.

Võta või taimeliikide määraja kaasa ja aja näpuga rida, sest tundmatuid tuleb ette kindlasti palju. Abiks on muidugi ka nutitelefon.

Ja haljasaladel ei kasva ainult erinevad taimeliigid. Haljasala on putukate-mutukate, konnade ja siilide kodu, mesilaste ja liblikate restoran. „Roheline betoon" on aga suhteliselt liigivaene.

Eelloetletud haljasalad niidetakse korra aastas sügisel, kui taimede seemned on valminud ja maha pudenenud, et uuel kevadel tärgata. Heakorraspetsialist Marju Norvik ütleb, et soovitatav oleks selleks vikat kätte võtta – näib, kuis läheb.

Pidev niitmine elurikkuse säilitamist kindlasti ei toeta ja kohati on ebavajalikki. Ka koduaias.

Et haljastuses looduslik kooslus taastuks, on pikaajaline protsess. Kordades pikem kui elurikkuse hävitamine, mida me aastakümneid järjekindlalt ja jäärapäiselt teinud oleme.

Paljud ei pannud tähele, kuid Saue linnas sai möödunud aastal astutud esimene samm ning jäetud Vana-Keila maantee ja Pärnasalu tänava kolmnurk niitmata (fotol, autor Marju Norvik). Alale sisse aetud labürint kutsus jalutama, peitust mängima ja taimedega tutvuma. Linna asumiselts aga rajas Tallinna ringtee äärde lillepõllu, mis esimese aasta sügisel kõiki päevalilleväljaga rõõmustas.

Kui istuda ja mõelda, kaaluda ja arutada, siis ehk ongi õige lähtuda liigirikka aia kujundamispõhimõttest – tee nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik.

Me täna siin veel ei saa päriselt aru, mida me oleme suutnud kõigest hoolimata säilitada ning mis väärib hoidmist ja kaitsmist, aga kui teil avaneb võimalus, jälgige Jaapani turistide siirast ja ehedat rõõmu kevadisel Eestimaal kui muruplatsid kollendavad võililledest. Ja kui nad veel teaks, et meile tüütu umbrohi võilill kõlbab põskegi pista.

On mõtisklemisainest.

 

 

Sirje Piirsoo

sirje.piirsoo@sauevald.ee