Ootasime uue riigigümnaasiumi valmimist elevusega. Kui mul üks lastest Saue endise gümnaasiumi põhikooli lõpetas ja otsustas gümnaasiumi teed Sauel jätkata, oli valikute motivaatoriks võimalus aasta pärast liikuda õppima Laagris valmivasse riigigümnaasiumisse.

Riigigümnaasiumi valmimisega huvi koolimaja vastu järjest kasvas, oli suur soov hoonega tutvuma minna. Hoidsin kooli Facebooki lehel silma peal. Vahepeal tuli infokild, et mingi hetk augusti lõpus või septembri alguses saabki tuuritama minna. Kooli juhtkond oli piisavalt palju aegu välja pakkunud, nii et grupis, kuhu mina sattusin, oli parasjagu väike arv huvilisi. Giidiks oli koolijuht Taavi Vilba.

Tänapäeva uued koolid on nii teistsugused. Kui ise oled koolis (nii üldharidus- kui ülikoolis) käinud traditsioonilistes koolimajades pikkade hämarate koridoride ja sealt hargnevate klassiruumidega, siis uutes koolides, nagu ka Saue riigigümnaasiumis, on mõnusalt palju avarust ja valgust.

Ja kui palju istumis- ja olesklemisala on tänapäeva koolis! Minu kooliajal ei olnud lubatudki vahetunnis istuda, mingit minimaalset võimalustki selleks ei olnud loodud. Nüüd on vastupidi: palju tumbasid, toole, pukke ja patju. Padjad olid kooli saabunud just meie tuuripäeva hommikul. Lapse tagasiside kohaselt võeti need suure rõõmuga vastu.

Väljast paistab koolihoone päris väike, arvestades, et sinna peab mahtuma õppima üle 500 noore. Aga seest, tänu heale ruumikasutusele, on kõik oluline nii õpilastele kui õpetajatele ja tugimeeskonnale olemas. Nii nagu Laagri koolis on ka Saue riigigümnaasiumis n-ö aula pidevas ühiskasutuses. See ongi suur puhkeala.

Kuna jutustamise koht on täiesti avatud, siis tuuri käigus uurisin koolijuht Taavi käest, kuidas on müratasemega vahetundides. Vastus oli veidi üllatav - pidavat olema täitsa vaikne, õpetajad lausa ütlevad, et nagu sanatooriumis oleks. Eks tegemist on ju ka juba peaaegu täiskasvanud õpilastega, suur tormamine ja liikumisvajadus jäi alg- ja põhikooli aegadesse.

Mis mulle ruumikasutuse juures veel väga meeldis, on söökla laudade-toolide ala. Ka see on koolirahvale avatud mitte ainult söömiseks, vaid niisama istumiseks, suhtlemiseks, õppimiseks.

Kindlasti on õpilased rahul igaühele jaguva kapi üle. Need on üllatavalt „ära peidetud" terve kooli peale. Osad on kohe esimesel korrusel riidehoiu kõrval, aga mingi osa on teise korruse rõdu äärte alla paigutatud. Ja lukustamine on ka moodsalt koodidega.

Teistmoodi on lahendatud raamatukogu ehk uuendusliku nimega õpikeskus. Avatud ruum, avatud riiulitega, vaid tule, jaluta ning kui midagi põnevat silma jääb, sirvi ja laenuta.

Kool on uus ja kõik vajalikud õppevahendid meie tuuri ajaks veel kohale saabunud ei olnud. Eriliselt kahju on, et keemialabori vahendid ei ole veel kohal, sest laste keemiatunnid on täies hoos, aga õppevahendid saabuvad alles aasta lõpuks. Aga eks sellega tuleb arvestada, et ikka midagi ehitus- ja varustusprotsessis viibib.

Lapsevanematel soovitan kindlasti kooli külastada, kui võimalus kas arenguvestluse või lastevanemate koosoleku või muu vajaduse põhiselt tekib. See on hoopis teine õpikeskkond võrreldes minu aastatetaguse kogemusega.

Monika Onufreitšuk, lapsevanem Sauelt