Alles kui mihklipäeval, 29. septembril, Laagri kultuurikeskuse juurde minekule asutan, poeb pähe rahutu mõte, et tänased laadalised on ette võtnud miskit, mis võiks osutuda traditsiooniks kasvamise seemneks.

Tõstan kummikud auto pagasiruumi. On minuti pealt täistund. Tähendab, et lubatud ajaks niikuinii ei jõua. Asjatan enne sisse istumist masina ümber. Lihtsalt selleks, et lohistada jalgu märjas erkkollases lehevaibas, mille saarvahtrad on hiljuti kodutänavale laotanud.

Laagri kultuurimaja juurde jõudes teatan asjaliku näoga, et hilinesin, tasahilju lootes, et see võetakse vastu kui vabandus. Aivar Hunt, kes varsti peaks õhtujuhi ja pillimehena üles astuma, toimetab, tööriided seljas, juhtmete kallal nii enesekindlate liigutustega, mis veenavad mind – Laagri mihklilaat tõesti toimubki.

„Sa oled teinud küll," on ta suuremeelne mu hilinemisest numbrit mitte tegema ja soovitab: „Nüüd lihtsalt naudi laata." Just nii kavatsengi.

Umbes kuu tagasi on Aivar tulnud lagedale Laagris laadapeo korraldamise mõttega. Mina seisin ja noogutasin kaasa, mis võis kaunis ebasiiras välja näha, sest peas raalisin parimat põhjendust, millega ta innukust jahutada.

Septembri lõpp on juba säärane sügis, mil mugavaim oleks kodusel diivanil teki sisse pelmeeniks keerata ja nina raamatusse pista.

Jäin parema plaani tutvustamisega hiljaks, sest ühel hetkel häälele keskendudes tajusin, et olin vist juba jupp aega Aivari mõtte teostust arutanud. Nädalaid hiljem ja omade õhinal on see mõte kantud tänasesse päeva.

 

Tosin aastat tagasi antud sõnad

Vaatan kultuurikeskuse ees laiutavat lompi ja tõmban kummikud jalga. Kristiina kultuurimajast pakub jutustamise kõrvale kruusi kuuma teed, millest jõuan rüübata vaid paar sõõmu, kui selle ühele lauanurgale unustan. Sajab. Sajab nii, nagu võiks sadada mitu unist nädalat ühtejutti. Muist kauplejaid on juba kohal, mõned vihmaveest läikivad telgid on püstigi. 

Hüürus mesilinde pidav Mesimummu Kadri on varakult platsis, nii nagu neljapäeviti ta siin vahel käinud ongi. Ta kõrval on Ivan, pikad lauad kõiksugu vilju, juurikaid ja hoidiseid täis.

Arutame, kuidas Nurme talu peremees Aarne nende vahele ära mahuks. Aarne on tuhleid juba mitukümmend aastat Nõmme turul müünud. Tosin aastat tagasi ütles ta vallalehele, et Nurme talu kartulit võiks pakkuda Laagri turulgi. Täna on ta siin, kaasas sordikartulid. „Üks on universaalne nagu Laura, teine on muredam, sobib ka ahjukartuliks," on Aarne varem selgitanud.

Nädal varem on Piret Saartee kultuurikeskuse pargis kõik sirged ja kurvid üle mõõtnud. Hüüru vabatahtlike päästjate eriline masin pargitakse huvilistele uudistamiseks maja kõrvale.

Ahjumeistri Ädu tuleb ligi ja uurime plaanilt koos, kuhu ta saab üles seada kana- ja vutimunade virnad, peened koogid ja kaugemalt Maidla Sillaotsast toodud õlid. Naabriks on tal Vanamõisast Õismäe talu pererahvas, laual juba valmis suured ja väiksed meepurgid, suir ning ilmaime – kodumaised viinamarjad.

 

Ühes loos on mitu lugu

Lettide vahel liiguvad juba uudishimulikud laadalised, kui sätime Kristaga kokku raami, millele ta hiljem riputab rahvuslike mustritega kampsunid. Krista on sündinud ja kasvanud Laagri alevikus. Silmaring on tal ilmasuur ja süda õigel kohal. Täna on ta pereettevõtte Elotroi kudumitega siin, kuid tihti toimetab hoopis Jänedal, kus tal on perega pidada külalistemaja, mis viimane pool aastat, Venemaa jätkuva agressiooni ja sõjategevuse aegu, on vastu võtnud Ukraina sõjapõgenikke.

Kristal on lugusid ukrainlastest, kes terve nädala samades lörtsimärgades sokkides teel on olnud. Ja need lood ei räägi ometi sokkidest.

Sauh! valatakse Maitsepeatuse telgis liharibad pannile. Aurupahvak kannab laiali reisidelt tuttavad lõhnad. Celaliga võib mugavalt eesti keeles juttu puhuda, meenutame, kas olen varem Laagris kohtunud, kui ta kohvikutepäeval Teemandi pargis türgi, kurdi ja araabia kööki tutvustas. Kõrval alles pakitakse Õhetava Naeratuse kodukohviku taipäraseid kana- ja krevetiampse lahti, kui Aivar läbi kõlarite laadalisi tervitab.

 

Laagris Vatsla tee

Ma Taimi käsitööleti manu uudistama kohe ei pääsegi, sest usin kauplemine kiiremate kundedega juba käib – kes saab maavillased käpikud, kes mütsi. Teeb soojaks südame ja käed. Nõnda uudistan hoopis Pille käsitöökotte, mille müüja kõik ise meisterdanud on. Nihukene ülekäte läinud hobi on tal. Algas see kõik sellest, kui parandamist tahtis üks kaugelt maalt tellitud kott, mille asemel Pille hoopis päris uue õmbles.

Kui järgmises telgis Margiti vaipadel näpuga kaltsutriipe triigin, näitab meister, kuhu on kootud ta lapse särgik ja kuhu mehe pluus.

Kuulen, kuidas kõlarihääl juhendab nooremat rahvast liikuma Laagri noortetoa varjualusesse, kus Lisette ja Milena noortetoa tegemisi tutvustavad ning meisterdama kutsuvad.

Oma toimetamistest on tulnud rääkima ka Laagri koguduserahvas: saan neilt jutukõrvaseks kuuma teetopsi ja Suhkrulille Mare ulatab patuselt võise küpsise.

Laadamelus satun lobisema väärikas eas härraga, laat on sellisteks vestlusteks nii mõnusalt sobiv. Kui silmini vajunud kapuutsi kergitan, üllatan teda sellega, et ei osutugi talle vanaks tuttavaks, kelleks mind pidas. „Raivo Redise tänavalt," ütleb ta, kui värske tutvuse naerdes ja kättpidi sõlmime.

Diana Poudel, kes internetitarkusi täis raamatu ja lauamängu müügileti hoopistükkis jalgrattale sai paigutatud, on jutuotsale saanud Andresega. See mees on ehe leiutaja ja taimetark ning näitab Dianale, kuidas lilleilu ja taimevägi on tabletiks surutud. Algul peopesal imetlemiseks ja kui silmad söönuks saavad, teekannu pistmiseks. Laagrisse tuli ta Vatsla teega Vatsla teelt, mängib Andres sõnadega.

 

Neljapäev on Laagris rahvatantsupäev

„Ja liha saate Selverist," kuulen kõlareid mihklipäeva uusimast traditsioonist Aivari häälega rääkimas ilmselt kellegagi, kes oina järele on küsinud.

Seejärel saab sõna Gea Liblik Naiskodukaitse Saue jaoskonnast. Ta näitab põhjalikult ja seletab, mida ja kui palju meil võiks sahvris ja sahtlites kodus varuks olla. Kriisivaru peab ikka igas majapidamises olema, paneb Gea südamele. Kriis ei tähenda ainult sõjaolukorda, rahustab ta, vaid valmis tuleks olla ka näiteks pikemateks elektrikatkestusteks või juhuks, et poest ei saa osta toitu ega muud vajalikku.

Kuid inimesel ainult asjadest ei piisa. Ta on üks seltskondlik olevus, igatseb omasuguste suhtlust ja koosolemist. Laadale oma toimetamisi tutvustama tulnud vabatahtlikud seltsilised mõistavad rääkida, et ei kao need soovid ka vanuigi. Kui pere on kaugel ja sõpru aina vähem, saab seltsiline olla kasvõi kõrvalgi.

Kepsakam rahvas teab, et neljapäev on Laagris rahvatantsupäev. Kultuurimaja valged aknad säravad kui suured silmad ja Laagri Leegid seavad tantsusamme. Sedapuhku neljapäevale sattunud mihklipäeval sütitavad Laagri Leegid ja nooremad Sädemed laadarahvast.

Kui keerulisemad tantsud on tantsitud, toob Leekide juhendaja Mari mind märjale tantsupõrandale. „Mina olen poiss!" teatab rollid jaotanud Mari ja õpetab käigu pealt, kuhu järgmiseks astume ja keerame. Ühised tantsud laadalistega teevad naha soojaks. Pikemate lugude aegu saab üht-teist selgeks ka.

Laagri Leekide omainimest Tiitu näeb vahel leti taga, kui mõni ostja soovib kaubale saada seitsme penikoorma tagant toodud meega. Või rahvusmustriliste kinnastega, mille Leekide Eve oma vanaema Ilmariisele mõeldes kudunud on.

 

Eesti inimene pole suhkrust

Kui puhkpilliorkester Saunamees loojangutunnil lavale tuleb, asub õhtujuht Aivar ka pilli- ja laulumehe ossa. Orkestrit juhatav Arne Haasma kutsus Saunamehe kokku, et laulupeole saada. Sihile jõuti juba 45 aastat tagasi, kuid koos mängivad nad tänagi – mõned juba kolm aastakümmet, mõni suisa neli.

Rõõmustav on tõdeda, et Eesti inimene pole suhkrust ja tuleb argiõhtul püsti pandud külapeole vihmagagi. Sadu paraku on alla andnud ammu enne peo lõppu. Tantsijaid jagub aga pea viimaste taktideni.

Mu unustatud teekruus on kadunud, ju on keegi hooliv hing selle omale kohale viinud. Kui korraldajatega otsi kokku tõmban, taipan, et muljete rohkus on teinud mind lausa ebaviisakalt sõnaahtraks. „Need lood, need lõhnad! Need triibuseelikud ja laste krellid kummikud!" ahhetab juhutine introvert mu peas, kui pargist läbi lompide lahkun.

 

Laagri Leekide laua taga kauplevad Tiit Tomp ja Eve Toiger.

 

Naiskodukaitse pannkoogikohvikusse lahkete inimeste jäetud 206 eurot annetati Eesti Pagulasabile.

 

Andres Hanni tõi Vatsla teed Vatsla teelt.

 

Külapeole tullakse ka vihmaga. Fotod: Sirli Nõmme

 

Sirli Nõmme