Rohkem kui 150 mäluasutust üle Eesti avab oma uksed 20. mail, et tähistada rahvusvahelist Muuseumiööd. Avatud saab olema ka Mõnuste külas tegutsev kogukonnamuuseum – Ristema Talu Muuseum.

Et tänavuse aasta teema on „Öös on liikumist", ei saa pelgalt muuseumitubade vahel liikuda, vaid viime huvilised Murrumetsa matkarajale. Raja pikkus on ca 3 km ja see kulgeb läbi kunagise paekarjääri.

Mõnuste paemurd on tuntud mitme nime all. Kohalik rahvas kutsub seda piirkonda Murrumetsaks.

Paekarjäär on arvele võetud ürglooduse objektina ja kantud „Eesti ürglooduse raamatusse". Ürglooduse objekt on geoloogiline objekt, millel on püsiv teaduslik ja kultuuriajalooline väärtus.

Mõnuste küla servas Murrumetsa sees leiame ääretult suure ja sügava vana paekarjääri, mida kohalik rahvas nimetab paemurru aukudeks.

Kuidas need augud sinna tekkisid? Nii nagu igal asjal on oma ajalugu, nii ka sellel. Alljärgneva on kirja pannud Mõnuste kunagine elanik ja kroonik Evald Rennik.

Mõnuste küla kuulus Kernu mõisa maavaldusse. Rahvajutu järgi olnud selle mõisa omanik paarsada aastat tagasi keegi "Ungru parun", kes küll muud olla ei saanud kui parun Ungern-Sternberg, sest Hageri koguduse vanadest kirjadest on näha, et see parunite sugu oli võrdlemisi hilisel ajal, veel 1857. aastal Kernu mõisa omanikuks.

Siit hakkabki hargnema Mõnuste paemurru ajalugu. Kui paruni naine tahtis olla vene keisrite sugulane, siis võis see küll väga võimalik olla, sest vene meesvalitsejad abiellusid tihti just saksa ja preisi valitsejate tütardega.

Sugulusvahekord Kernu paruni ja vene valitsejate vahel viis asjad nii kaugele, et Kernu parun hakkas oma mõisa maapõue vara, paasi selleaegsesse Petrogradi vedama.

Tööd oli selle juures nii palju, et mõisa tööjõust ei jätkunud. Selle eest muretses aga tsaarinna, kes saatis Mõnustesse 500 töölist pae väljavõtmiseks.

Nii siis läksid ligi 10-meetrised paemürakad Mõnustest härgade jõul Tallinna, sealt laevaga sihtkohta. Paelahmakate kaal pidi olema 25 – 30 tonni.

Neist on oma alusmüüri saanud Iisaku kirik. Kividel olevat praegugi sisse raiutud firmamärk Kernu.

Aga ka muude ehituste jaoks viidud Mõnustest materjali. Isegi Neeva kalda kindlustamiseks paeplaate.

Siit võetud paas on oma vastupidamise poolest hea. Mida sügavamalt võetud, seda parem.

Talude müügi ajastul, 1870. aasta paiku, jättis selleaegne mõisaomanik paeala umbes 10 hektari ulatuses müümata. Omariikluse ajal oli maa-ala tähendatud riigimetsaks.

Kuigi Mõnuste paekarjääri ei oldud enam kasutatud pea paar sajandit, polnud riigi huvi selle vastu lõppenud.

Aastal 1968 tehti Mõnuste metsas ülisügavaid puurauke, võeti palju proove. Rahva seas olid jutud, et olevat Mõnuste aladelt veel 500 hektarit paeala leitud. Räägiti jälle uuest suurtootmisest, küla evakueerimisest, raudtee väljaehitamisest Riisipere jaama. Siis jäi asi soiku.

Täna kuulub Murrumets RMK-le, kellega Mõnuste Külaarendamise Seltsil on sõlmitud leping maa-ala kasutamiseks.

Meie kogukonna jaoks on selle ürgse metsa ajalugu muljetavaldav ja nii saigi sinna matkamiseks rada võsast puhastatud. Parim viis rada avastada on koos mõne meie küla rajateadjaga, kuna salapärane mets suudab kergesti eksiteele suunata.

Võta latern kaasa ja tule avatusretkele muuseumiööl kell 19.00.

Fotol: isegi Neeva kalda kindlustamiseks viidud Mõnuste karjäärist paeplaate.

Parim viis Murrumetsa avastada on koos mõne rajateadjaga, kuna salapärane mets suudab kergesti eksiteele suunata. Fotod: Kaisa-Maarja Pärtel

Merle Beljäev

Ristema Talu Muuseum