Pikki aastaid Eestimaad elektriga varustanud Ellamaa elektrijaam Turbas pidi lõpuks andma teed endast noorematele, kuid võimsamatele põlevkivi elektrijaamadele.

Paljud Eestis tuntud energeetikud olid olnud selle kuulsusrikka elektrijaamaga tööalaselt seotud või olid ise selles töötanud.

Üks neist oli Elmar Kändler, kes pärast sõda oli elektrijaamas peainsener ja kes lahkus 1951. aastal vastloodud asutusse Põhja Kõrgepinge Võrgud. Tema initsiatiivil loodi 1966. aastal Turbasse Keila Võrgurajooni meistripunkt, kus sai tööd osa elektrijaamas töötanud energeetikutest.

1938-1939. aastal Ellamaa elektrijaama juhtinud Leonid Ingari initsiatiivil, kes oli aastatel 1946-1978 Eesti Energia juhataja, hakati rajama Eesti Energoremondi Turba tootmisbaasi, mis alustas tööd 1966. aastal ja aitas pärast Ellamaa elektrijaama sulgemist vältida asulas suurt tööpuuduse teket.

Elektrijaama kogu olemasolev elamufond koos elektrijaamale ehitusteks eraldatud maa-alaga anti üle Turba tootmisbaasile. Elektrijaama viimane juhataja August Tamm viidi üle Turba tootmisbaasi juhatajaks.

Eksisteerimise ajal ehitas elektrijaam talle antud territooriumile vajaliku taristu ja aitas töötajaid vaba-aja veetmiseks vajalike vahendite soetamisel. Samamoodi hakkas elu toimima ka energoremondi tootmisbaasi eluajal.

Elamuehitusest Turbas

Elav elamuehitus Turbas läks käima 1940. aastate lõpus, kui valitsus hakkas elektrijaamale ja turbatööstusele suuri summasid uute elamute ehitamiseks eraldama.

Ellamaa turbatööstus sai elamute ehitamiseks maad asula põhjapoolses osas asuva Jaama tee läänepoolsele maa-alale.

Ellamaa elektrijaamale eraldati samal ajal elamute ehitamiseks maad asula põhjapoolses osas asuva Tööstuse tänava mõlemasse äärde.

Eesti Vabariigi perioodil oli elektrijaama asunduses elamute ehitamisel arvestatud seda, millisele sotsiaalsele grupile oli elamu elamiseks ettenähtud.

Proletariaadi diktatuuri tingimustes ei olnud selline sotsiaalne eristamine ideoloogia tõttu võimalik ja pärast 1949. aastal ehitatud elamutes sellist vahet ei olnud.

Turbatööstus ehitas algul talle eraldatud maa-alale ühe- ja kahekordseid ühe ja kahe korteriga maju, vaid Lasteaia tänavale ehitati kahekorruseline mitme korteriga elamu.

Elektrijaam ehitas Tööstuse tänava äärde kahekorruselisi paljukorterilisi maju.

1960. aastate algusest hakkas ka turbatööstus paljukorterilisi elamuid ehitama.

1966. aasta kevadel, kui Ellamaa elektrijaam lõpetas tegevuse, oli Turba asula raudteest põhjapoolne osa sarnane madalhoonestusega väikesele aedlinnale. Enamusel elamutest olid aiad, milles olid peenrad, marjapõõsad ja viljapuud.

Kuna loodava tootmisbaasi töötajate vajadus ületas tunduvalt hääbuva elektrijaama töötajate hulka, koostati 1965. aastal Eesti Energoremondi initsiatiivil Aia-Pargi-Tööstuse tänavate vahelise 5 hektari suuruse kvartali detailplaneering, milles nähti ette ehitada viis viiekordset 60 korteri ja nelja trepikojaga elamut.

Neist kolm pidi energoremont välja ehitama esimeses järgus. Soojusallikana oli ette nähtud kasutada endist Ellamaa elektrijaama katlamaja, kuhu oli projekteeritud boilerijaam aur-vesi boileritega.

Hruštšovka-tüüpi korterelamute ehitamine

1966. aastal hakkas energoremont ehitama esimest hruštšovka-tüüpi korterelamut aadressil Pargi 1, mis valmis 1968. aasta suvel. Teine, sama tüüpi elamu valmis 1969. aasta lõpus. Selles elamus hakkas  tööle ka Turba teeninduskeskus, kus oli juuksur, õmblustöökoda, kingsepp ja keemiline puhastus.

Turbatööstus hakkas 1971. aastal kandma nime TK Tootsi Ellamaa jaoskond, kuna allutati Tootsi Tootmiskoondisele, ning ehitas kahe- ja kolmekordseid korterelamuid.

Neil suurtel korterelamutel ei olnud enam maja ümber niipalju maad, et oleks kõigile aiamaa soovijatele tükike jagunud.

Turbatööstuse ehitatud Lille, Raba ja Lasteaia tänava elanike soovil rajati 1967. aastal Saare tänava ja Haapsalu maantee äärde hektarisuurune õunapuuaed. Ka energoremondi töötajad said edaspidi endale soovi korral rentida aiamaatüki ettevõttele eraldatud maa-alal, kus oli võimalus oma näpud mullaseks teha.

Kui turbatööstuse ja energoremondi töötajatel oli võimalus saada korter, siis eriti halvad olid uue elamispinna saamise võimalused Turba kooli õpetajatel.

Kooliõpetajad elasid Turbasse tulekul viiekümnendate algusest kuni kuuekümnendate keskpooleni endise vangilaagri barakkides ja ka nn õpetajate majas, mis asus Jaama tänava alguses endises kauplusehoones.

Korralikku klosetti majas ei olnud. Käidi raudteejaama klosetis, mida võib julgelt nimetada peldikuks.

Maja ei olnud soojustatud, mistõttu külmus vesi talvel toas tihti ära.

1966. aastal valmis lõpuks õpetajatele elamu Lille tänav 9. Osa õpetajaid pääses sellest põrgust, kuid paraku mitte kõik.

Kaupluste töötajad, kellel ei olnud Turbas kuskil elada, said kortereid külanõukogu kaudu, kui said.

Energoremont ehitas 1974. aastal Tööstuse tänavale uue lasteaia. Tingimused uues lasteaias olid endisest, Lasteaia tänaval asunud lasteaiast võrreldamatult paremad. Kokkuleppel said ka teiste Turba asutuste töötajad oma lapse uude lasteaeda viia.

1980. aastal valmis kolmas energoremondi elamu aadressiga Pargi 5. Rohkem energoremont elamuid ei ehitanudki.

1985. aastal valmis elamu aadressil Aia 2. Selle ehitas Saida sovhoos, kuid majas sai ka energoremont ühe trepikoja korterid enda töötajate kasutusse.

1988. aastal ehitas 60 koteriga elamu aadressile Metsa 4 turbatööstus, mis sel ajal kuulus juba Tallinna EPT alluvusse.

1989. aastal ehitas Saida sovhoos 60 korteriga elamu aadressile Metsa 3. Ka selles sai energoremont ühe trepikoja korterid enda töötajatele.

Seega oli Turba alevikus kaheksakümnendate aastate lõpus kuus viiekordset 60 korteriga elamut ja selline on olukord ka praegu.

Saabusid üheksakümnendad aastad. Algasid korterite erastamised ja ka riigiasutused hakkasid oma vara müüma.

Energoremont müüs maha tootmishoone ja ka elektrijaama hoone koos katlamajaga. Tootmishoone uus omanik profileeris tootmise ümber.

Paljud endised töötajad kaotasid Turbas töö. Tööle sai minna, kuhu sai, sest korter oli erastatud.

1995. aastal kadus Turbast harjumuspärane reisirongiliiklus ja see raskendas oluliselt sobiva töökoha leidmist. Katlamaja aga jätkas alevikule sooja andmist.

Kas tõesti oli Ellamaa elektrijaamale saatuse poolt osaks saanud lõpetada elupäevad katlamajana? Õnneks ei! Saatusel oli talle varuks hoopis auväärsem tulevik.

Elektrijaama hoone uuestisünd

2005. aastal pakkus OÜ Ellamaa Soojus MTÜ-le Eesti Mootorispordi Ajalugu elektrijaama hoonet müügiks.

Mis sellest tehingust sai ja kuidas valmis mootorispordi muuseum, sellest kirjutab MOMU Mootorispordi Muuseumi juht Arno Sillat järgmist: "Eesti mootorispordi ajalugu on pikk, täis edulugusid nii sportlike saavutuste kui masinate ehitamise alal.

Just viimast silmas pidades sai 1985. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi Autokateedris alguse projekt, mida täna MOMU Mootorispordi Muuseumi nime all tuntakse.

Alguses põhiliselt Estonia vormelautode tootmise lugu kokku korjav huviliste grupp koostas 1991. aastal arengukava ja eksponaatide osas soovide nimekirja. Arengukava nägi ette muuseumi tarbeks mitte uue hoone ehitamist, vaid vana ajaloolise restaureerimist.

2002. aastal moodustati muuseumi arendamiseks organisatsioon - mittetulundusühing Eesti Mootorispordi Ajalugu. Sobiva asukoha otsingul paiknes MTÜ erinevatel aadressidel.

2005. aastal pakkus AS Ellamaa Soojus MTÜ-le Ellamaa elektrijaama hoonet müügiks."

Nii esialgne hinnang pärast külastust kui ka SWOT analüüs ei näidanud perspektiivi ja pakkumist vastu ei võetud.

Ellamaa Soojus uuendas pakkumist aastal 2007 ja seekord võttis MTÜ selle vastu.

Põhjuseid oli mitu. Sobivat ajaloolist hoonet leida oli äärmiselt keeruline, ühelt poolt ruumide, teiselt poolt ka sobiva ajastu ja ka muude asjaolude tõttu. Teiselt poolt suurenes ekponaatide arv ja püsiva väljapanukukoha järele vajadus kasvas.

Ellamaa elektrijaama restaureerimistööd MOMU Mootorispordi Muuseumiks kestsid ligikaudu 10 aastat. Siia sisse jäi ka majanduslanguse tõttu viieks aastaks tööde peatamine.

2017. aasta 27. juulil tegi MOMU uksed lahti.

Pidulik avamine toimus 6. aprillil 2018, kui lindi lõikasid läbi Rahvusvahelise Autoliidu FIA president Jean Todt, tema kaasa, hilisem Oscari võitja Michelle Yeuh, Eesti autospordi grand old man Uno Aava ja MOMU juht Arno Sillat."

MOMU Motorispordi Muuseum tõi eakasse hoonesse uut energiat ja värsket verd. On saabunud aeg, kus auväärne tööstusarhitektuuripärl on jälle Eesti turismikaardil. 2019. aastal taastatud rongiliiklus Turbaga avas veel ühe tee tema külastamiseks.

Kaksikutel vendadel - Turba alevikul ja elektrijaamal - täitub peagi 100 aastat. Kaksikutest vanem on jälle tuntud ja aitab nüüd ka nooremal hoida end turismikaardil. Sellist vanemat venda sooviks endale küll igaüks!

Fotol: Ellamaa elektrijaama ümbrus 2018. aastal. Foto: erakogu

Foto MOMU avamisest. Foto: Tiiu Niglase erakogu

 

Raigo Piilberg