Aeda on kujunemas lilleniit ja osadel aia äärealadel kasvavad naadi-kõrvenõgesevõpsikud. Foto: Sirje Piirsoo

 

Saue Vallavalitsusel on plaan on jätta sel suvel Saue linnas, Laagris, Riisiperes, Turbas ja Haibas mõned haljasalad niitmata ning jälgida, mis seal kasvama hakkab.

Pidev niitmine elurikkuse säilitamist kindlasti ei toeta ja kohati on ebavajalikki. Ka koduaias.

Et haljastuses looduslik kooslus taastuks, on pikaajaline protsess. Kordades pikem kui elurikkuse hävitamine, mida me aastakümneid järjekindlalt ja jäärapäiselt teinud oleme.

Kuidas oma koduaias elurikkust hoida, millest alustada, räägivad Imbi ja Indrek Laagri alevikust ning Epp Saue linnast.

 

Kuidas te jõudsite selleni, et lasta loodusel enda aias oma elu elada?

Indrek ja Imbi: Oleme jõudnud looduse hävitamisega kriitilise piirini. Vastavaid signaale laekub igapäevaselt palju. Näiteks kimalaste kadumine meie aiast eelmisel aastal. Teadlikkus ja hoolimine on kasvanud ajaga, samm sammult.

Epp: Kuna ma iga oma vaba hetke naadi rohimisele kulutada ei soovi ja ainult muruvälja ka ei taha, siis hakkasidki mitmel pool aias välja kujunema umbrohualad. Pärast keskkonnaalase eriala omandamist on see lähenemine aias muutunud järjest teadlikumaks.

 

Mida te aias elurikkuse säilitamise heaks teete või mille tegemata jätate?

Indrek ja Imbi: Me ei niida aias igapäevaselt, vaid 2-3 korda aastas. Käiguteid ja majaesist muidugi tihedamalt. Niidame vikatiga, muruniitjat ega trimmerit ega muud põrisevat reeglina ei kasuta.

Niidetud rohu paneme õunapuude ja põõsaste alla ning kompostikasti roheliseks kihiks.

Kimalastele istutasime naistenõgest - endal ka tore vaadata!

Kasvuhoone taga lubame kõrvenõgesel kasvada, peenardele istutame taimi läbisegi ja rohimisega väga usinad ei ole. Umbrohu pigem katame heina-rohuga.

Püüame võimalikult vähe looduse toimetamist segada, mõistes, et looduses on tegelikult kord olemas ja õues kasvav on millekski hea. Kahjuks inimesed ei austa seda ja püüavad oma perfektsionismiga sellest üle olla.

Me ei kasuta taimekaitsemürke ega keemilisi väetisi, hoopis nõgesevett ja muud naturaalset. Lindudele on meil kolm pesakasti - kõigis olid eelmisel aastal elanikud sees - ja putukatele puunotid peenarde äärtes.

Epp: Enamiku meie tegevusi aias võiks ilmselt kokku võtta sõnadega „laisk aednik".

Niidame harvem; niiduki niitmiskõrgus on reguleeritud kõrgemaks. Kui on põuane aeg, siis ei niida - muru püsib nii palju kauem rohelisena.

Ühekorraga kõiki kohti ei niida, vaid eri piirkondi eri aegadel, et oleks alati õitsvaid lilli ja kõrgemaid taimi murus.

Osasid kohti niidame ainult kord aastas. Nii on aeda kujunemas lilleniit ja lisaks on osadel aia äärealadel kujunenud naadi-kõrvenõgesevõpsikud.

Sügisel üliagaralt lehti ei riisu, lehevarise all saavad paljud putukad talvituda, sh ka kahjurid, aga see on elu loomulik osa. Pestitsiide-herbitsiide ei kasuta.

Vanu puid ei võta maha, kui need ei ohusta kedagi - need on ideaalseks elupaigaks väga paljudele liikidele. Ilu- ja toidutaimi püüan valida selle järgi, mis ka tolmeldajatele ja lindudele meeldiks.

 

Mida te enda kogemustest teistegagi jagaksite või soovitaksite, et koduaeda elurikkamaks muuta? Mis võiksid olla esimesed sammud?

Indrek ja Imbi: Loobuda perfektsionismist ja austada loodust! Niita muru harvemini. Vikatiga majandamine on muidugi suhteliselt keeruline. Aga täiesti võimalik! Annab ka korraliku füüsilise koormuse. Alternatiiviks trimmer.

Hea mõte on jätta aeda vähemalt paar ruutmeetrit "puutumata" ala loodusele omatahtsi toimetamiseks. Las võilill kasvab. Lisaks on võilill suure väega taim ja lausa superfood.

Kasvatada maapirni, mis on samuti väga kasulik, õitseb sügisel ja lisaks on hooldusvaba.

Kõige keerulisem on ühiskondlike normide eiramine. Eelkõige oma peas ja teiste silmis. Esimesel aastal, kui jätsime muru niitmata, riputasime justkui vabanduseks aia külge sildi „Meie edendame siin elurikkust" või midagi sellist.

Tihti arvatakse, et elurikkuse edendamiseks pead oma aia täitsa käest ära laskma ja see muutub endalegi ebameeldivaks. Tegelikkuses see nii pole. Loodusega koos toimetades ei pea sa midagi erilist ekstra tegema, vaid pigem tegemata jätma.

Mida soovitada alustajatele? Nagu ikka muutuste juures, alusta väikeste sammudega. Harjuta end teistmoodi aiaga ja tegutsemisega aias. Loe ja uuri, kohtu inimestega, kes juba tegutsevad elurikkuse edendamise suunas. Nendelt saad tuge ja näpunäiteid.

Peaasi, ole sihikindel ja ära sattu kimbatusse lõpetada püüdlemast, kuna hetkel on ühiskonnas rohkem neid, kes sind ei mõista või pigem hukka mõistavad.

Epp: Esimeseks sammuks võib-olla võikski olla see, et lahti lasta soovist kõike aias kontrolli all hoida. Ärritage oma ilumeelt! Eraldage kasvõi näiteks üks ruutmeeter selleks ja tehke sellest põnev eksperiment: mis juhtub, kui ma ei tee seal mitte midagi näiteks üks kuu või terve suve.

Teiseks sammuks võiks olla huvi tundmine selle vastu, kes mul aias veel elab: millised linnud, putukad, taimed. Või keda te tahaksite oma aias näha, siis saab uurida, mida selleks oleks vaja aias teha.

Nagu ka elurikkuse kampaania ütleb: „Hoia mida armastad!"

Ja alati tuleks meeles pidada, et me ei tee seda ainult putukate-mutukate pärast, vaid ikka selleks, et meie endi elukeskkond oleks puhtam ja meie ise seeläbi tervemad ja õnnelikumad.

 

Saue Valdur