8. mai 1966. Ellamaa elektrijaama töötajad viimast korda koos. Autor teadmata

 

Kui 1941. aastal sõda puhkes, demonteeriti Ellamaa elektrijaamast kaks turboagregaati ja saadeti need raudteevagunites Venemaale. Tööle jäänud turboagregaadi elektrigeneraator muutus 1941. aasta elektrijaama õhkimise tulemusel töökõlbmatuks.

Tänu ühele Ulilast ja kahele Saksamaalt toodud turbogeneraatorile oli Ellamaa elektrijaama seadmete koguvõimsus 1944. aasta sügisel 7250 kW.

Aastatel 1945-1950 oli Ellamaa elektrijaamal täita veel üks suur ja tähtis ülesanne – varustada lisaks Eesti loode- ja keskosale elektrienergiaga osaliselt ka Tallinna: pealinna elektrivajadus suurenes ja Tallinna elektrijaamal olid probleemid kütusega.

1945. aastal sügisel lülitati Ellamaa elektrijaam paralleeltööle Tallinna elektrijaamaga. Käsk oli, et Ellamaa töötaks maksimaalse lubatud võimsusega 4500 kW, kuna olemasolev katelde võimsus ei võimaldanud töötada võimsusega 7250 kW.

Tegelikult oleks olnud võimalik turba hulka ja kvaliteeti arvestades töötada aastaringselt vaid 1500 kW võimsusega. Kuna töötati käsu järgi, jäi elektrijaam 1945. aasta aprillis kütte puudusel seisma.

Kui sügisel hakati lisaks turbale kütteks kasutama ka puid, mida toodi autodega lähedal olevast Siimika metsast, taastus ka elektri tootmine.

1945. aasta novembris demonteeriti Ellamaa elektrijaamast 1250 kW turbogeneraator ja viidi Kohtla-Järvele. Demonteerimise põhjuseks oli vajadus paremini varustada energiaga arenevat põlevkivitööstust. Alates novembrist 1945 oli Ellamaa elektrijaama võimsus 6000 kW ehk 6 MW ning sellise võimsusega töötati kuni elektrijaama sulgemiseni.

1945. aasta elektrienergia toodang ületas 10 miljoni kWh piiri ehk oli ligikaudu sama suur kui 1937. aastal. Selline aastatoodang saavutati tänu seadmete intensiivsele kasutamisele, mis tõi kaasa nende enneaegse purunemise.

Et reservseadmetest oli puudus, oldi sunnitud hakkama purunenud seadmeid remontima. Oli vaja ehitada remonttöökoda ja võtta tööle remondimehed.

 

Esialgu aitasid elektrijaama toodangu taset hoida ja mingil määral ka tõsta saksa sõjavangid

Ellamaa elektrijaama läheduses olnud vangilaager oli üks suuremaid sõjavangide tööjõudu rakendavaid majandusorganisatsioone Eestis. Aastatel 1945-1947 asulas olnud saksa sõjavangilaager paiknes Lehetu tee ääres. Umbes samas kohas asus ka saksa okupatsiooni ajal, aastatel 1942-1944, poliitvangide vangilaager.

1948-1949 eraldati Ellamaa elektrijaamast järk-järgult turba kaevandamise ja töötlemisega tegelev osa.

1. aprillil 1949 moodustati iseseisev ettevõte Ellamaa Turbatööstus. Järele jäi asutus Riiklik Rajooni Elektrijaam ehk (GRES-2), mis koosnes Ellamaa elektrijaamast ja võrgurajoonist.

1. jaanuaril 1951 moodustati Ellamaa ja Virumaa energiarajoonide baasil ettevõte Põhja Kõrgepingevõrgud (PKV). Seoses PKV moodustamisega eraldati samal kuupäeval Riiklik Rajooni Elektrijaamast elektrivõrgud. Need töötajad, kes elektrijaamas tahtsid edaspidi tegeleda kõrgepingevõrkude ehitamise ja hooldamisega, said tööle minna Põhja Kõrgepingevõrkude koosseisu. Riiklik Rajooni Elektrijaam sai endale uue nime (GRES-5). Sellest ajast jäi Ellamaa elektrijaama ülesandeks vaid elektrienergia tootmine.

1951. aastal valmis Ahtme-Tallinn kõrgepingeliin, mille abil lülitati esmakordselt paralleeltööle Ida-Virumaa valminud põlevkivielektrijaamad ning Tallinna ja Ellamaa elektrijaam. Tekkis Eesti ühtne energiasüsteem, kus kõik elektrijaamad töötasid paralleelselt.

Suuremate ja ökonoomsemate põlevkivil töötavate elektrijaamade käiku andmisega Ellamaa elektrijaama osatähtsus järjest vähenes ja vähenes. Selles energiasüsteemis oli Ellamaa elektrijaam vajalik vaid pinge stabiliseerijana. Elektrijaam suleti 1966. aasta aprillis.

 

Elu-olu vahetult pärast sõda

Sõjajärgsetel aastatel valitses suur toidupuudus. Natuke aitas seda vähendada Jaama kauplusele

lisaks rajatud turg, mis asus aastatel 1947-1949 Lehetu teel. Turul kauplesid toiduainetega kohalikud talunikud. Turul oli ka kaks kioskit. Ühte neist hüüti roheliseks konnaks või ka kirbuks.

Turbas oli aastatel 1946-1949 ka nn TVO pood, mille oli riik organiseerinud, et ka madalama palgaga töölised saaksid vajalikke toiduaineid osta. Pood töötas kuni 1949. aastani.

Pärast sõda oli elanikel palju tervisehädasid. Esines nakkushaigusi, kimbutas lastehalvatus.

Nendele ja teistele tervisehädadele püüti leida abi Turbas asunud Ellamaa ambulatooriumis, mis ehitati 1923. aastal ja mis kandis kuni 1947 aastani nime Ellamaa Tervishoiupunkt.

Ambulatooriumis töötas velsker, kes andis meditsiinilist abi. Raskema juhuse korral tuli kohale kutsuda arst Riisipere haiglast või viia patsient sinna.

Pärast vangilaagri likvideerimist 1947. aasta lõpus tuli leida uut tööjõudu. Teistest Nõukogude Liidu osadest tulnuna olid uued töötajad venekeelsed. Enamus neist töötas turbarabas. Et elamispinda oli väga vähe, pandi nad algul elama vangilaagri barakkidesse, mis oli kiiruga remonditud aastaringseks elamiseks.

Nõukogude võim pidas rahvamaja, oma ideoloogilist tööriista, mida nimetati klubiks.

Kohustuslikus korras saadeti töölisasulate klubidesse esinema kirjanikke, luuletajaid, lauljaid, terveid teatritruppe, koore ja ansambleid.

Asula klubis toimusid kõikide olulisemate punatähtpäevade ja tehase sündmuste tähistamised ja peod. Spordihoone puudumisel tehti klubis sporti ja tegeleti igat sorti isetegevusega. Klubis pidi kindlasti näidatama kino. Klubis peeti poliitkasvatuse loenguid. Laupäeviti ja pühapäeviti oli tants. Enne tantsu pidi olema pooletunnine ettekanne või muusikaline eeskava. Orkestrit ei olnud. Tavaliselt mängis üks mees lõõtsa. Sageli tulid sõdurid bussiga Vasalemmast tantsu ajaks kohale.

Turba elanike hulgas oli vaba aja sisustamisel ka spordil kindel koht. Pärast sõda, kui majanduslik olukord oli väga kehv, aitasid paljudel meeleolu üleval hoida erinevad sportmängud. Turba pargis oleva tuhavalli ees, mis oli sinna tekkinud pärast sõda elektrijaama katelde toodetud ja sinna toodud tuhast, oli võrkpalli plats, kus mängiti pimedani. Oli palju võistkondi. See võistkond, kes kaotas, pidi koha loovutama uuele.

Juba Eesti Vabariigi ajal peeti asulas auasjaks olla vabatahtliku tuletõrjeühingu liige. 1949. aasta detsembris loodud vabatahtliku tuletõrje salgas oli arvukalt elektrijaama töötajaid.

Neljakümnendate aastate lõpus hakkas osa Eesti tippujujatest käima harjutamas elektrijaama 1929. aastal rajatud jahutustiigis, kus aastaringselt oli soe ja puhas vesi. Tiigis olid 25-meetrised ujumisrajad.

Paljud rongiga pimedal ajal Turbasse või Turbast mööda sõitvad inimesed mäletavad ilusat vaatepilti, kui külmal talveilmal olid hästi valgustatud raudteejaama taga kõik puud härmas, kaunistatud kui jõulupuud: soojadest jahutustiikidest aurunud veepiisad langesid puudele ja jäätusid.

 

Elamute ehitus turbatööstuses aastatel 1949-1957

1949. aastal alustas turbatööstus asula põhjapoolses osas, Jaama tee läänepoolses ääres olevale maa-alale elamute ehitamist, põhiliselt ühe- ja kahekorruselisi väikseid maju. Vaid väike osa töötajatest, kes tegeles turba kaevandamisega, sai endale paremad elamistingimused.

Kolhooside moodustamine tõi kaasa elanike arvu kasvu. Osa maal elanud inimesi ei olnud nõus kolhoosi astuma, põgenes perega asulatesse ja oli nõus elama väga kitsastes tingimustes.

Et uued elamud olid inimesi täis ja ka endine vangilaager inimestest tulvil, oli turbatööstus sunnitud ehitama 1940-ndate lõpus ajutisi elamuid aastaringseks elamiseks.

Seda küla, mis oli ehitatud asula lõunapoolse piiri äärde ja mis koosnes seitsmest elamust, nimetati Tagakülaks. Et osadel selle küla elanikel oli kohalikest erinev kloseti kasutamise kultuur, nimetasid kohalikud küla ka Pasakülaks.

Kuues elamus oli igas 12 kööktuba, seitsmendas 3-4 suuremat korterit. Seitsme baraki peale oli vaid üks pumbakaev.

Külas lapsepõlves elanud Aita meenutab: „Tõeliselt koledad asjad olid välikäimlad. Sarnanesid need maamajade juures olevate käimlatega, ainult olid suuremad. Kuid neid oli seitsme baraki kohta ainult kaks! Istumise osa oli pikkadest laudadest ehitatud umbes 45 cm kõrgusega osa, kus

viis augukohta oli naistele ja viis augukohta meestele. Naiste ja meeste pooled olid muidugi korralikult eraldatud. Istumisvõimalusest oli neis käimlates asi muidugi kaugel ja seda eriti talvel, mil aukude servad olid üleni jäätunud. Kuidas seal toimetati, seda ei suuda ma tänasel päeval enam mõista. No ja eks lastel olid ikka teised viisid, kuidas hakkama saada. Polnud kuulda, et keegi sisse oleks kukkunud".

Kuna Tagakülas elasid peaasjalikult taludest tulnud inimesed, oli neil soov loomi edasi pidada. Seda enam, et poest toiduaineid eriti saada polnud ja need olid kallid. Algul peeti lambaid, hiljem toodi lehmad, kitsed, sead ja kanad. Loomad elasid iseehitatud lautades maa-alal, mida oli turbatööstus lubanud selleks otstarbeks kasutada. Karjamaakski lubas turbatööstuse maad. Heina tehti seal, kus lubas turbatööstus või metsamajand.

Suvel pidi iga loomapidaja pere saatma karja kas mõne täiskasvanu või lapse. Loomapidajaid oli umbes 10-15 peret.

 

Elamute ehitus 1946-1956 Tööstuse tänava äärde

Tööstuse tänava mõlemasse äärde hakkas elektrijaam elamuid järjepidevalt ehitama 1949. aastast. Elamud olid ühe- ja kahekordsed. Osa ehitatud maju oli saadud Soomest sõjahüvitisena. 1956 valmis uus koolimaja.

 

Karbiküla ehituse algus

1957. aastal anti Turbas välja 12 ehituskrunti, mis asusid Jaama tänava mõlemas ääres Haapsalu maantee vahetus läheduses. Rahvas hakkas seda osa Turbast nimetama ka Karbikülaks.

 

Energoremondi hoone ehitamine

Eesti energiasüsteemis tegeles 1959. aastast elektriseadmete remondiga isemajandav ettevõte Energoremont. Puudusid aga suured remonditöökojad, kus oleks olnud võimalik suures mahus transformaatoreid ja muid elektriseadmeid remontida. Lisaks puudus Eestis ka ettevõte, mis oleks olnud võimeline tootma mitmesuguseid lülitusseadmeid ja jaotuskilpe.

Oli teada, et Ellamaa elektrijaam lõpetab 1960-ndate keskpaiku tegevuse. Et Turba s oli maad, kuhu ehitada vajalik remondi- ja tootmisbaas, ning elektrijaamas töötas personal, kes oskuste ja teadmiste poolest oli võimeline teostama edaspidi vajalikke töid, alustati 1963. aastal Turbas suure läbilaskevõimsusega elektriseadmete ja transformaatorite remonditehase ehitamist. Tootmishoone oli 136 meetri pikkune ja 28 meetri laiune. Elektrijaama töötajatele anti pärast elektrijaama sulgemist võimalus sinna tööle asuda.

1966. aasta 5. aprillil kell 8 saabus ajalooline hetk. Valveinsener Artur Hanikati vahetuse ajal seisatati viimane töötav generaator. Ellamaa elektrijaam lõpetas elektri tootmise. Asula elus algas uus etapp.

 

1950-ndatest aastatest. Härmas Turba on mähitud vee- ja suitsuauru. Autor teadmata

 

Vastavatud kauplus Turba 1963. aastal. Foto: Rudolf Nestra

 

Raigo Piilberg