Aktiivsem koprajaht algab kevadel kraavides jää sulamisega. Foto: Sirli Nõmme

 

1. augustist 15. aprillini võib Eestis pidada koprale jahti. Kuna talvel püsib kobras urus või toimetab jääkaane all peidus, algab aktiivsem küttimine kevadel pärast jää sulamist kraavides.

Et koprale meeltmööda elupaiku – kraave ja jõekaldaid – jagub Saue vallaski, pole koprajaht õigupoolest midagi tavapäratut.

Ometi võib neile, kel jahindus kaugeks jääb, püssiga ja militaarrohelisse riietunud hiilija põllul nägemine tekitada segadust kui mitte lausa hirmu. Mis asju ta seal hämaruses ajab?

Et mõista, mis vägi üht Saue valla meest õhtul põlluserva toob, sõidan argiõhtul jahimehega kaasa.

Parkinud Tuula küla taha jääva põllu ja metsatuka vahele, panen autoukse pea kuuldamatult kinni.

„Koprad on väga ettevaatlikud loomad," on jahimees mind juba kohale sõites hoiatanud, et ma asjatut kära ei teeks.

Rääkida tuleb nüüd hästi vaikselt. Parem on mitte rääkidagi, vaid kuulata ja kuulatada.

Seon saapapaelte sõlmed tihedamaks ja tõmban kurgu all kinni mitme-setme ülestikku selga aetud jaki lukud.

Auto tagaluuk on lahti ja jahimees toimetab seal enesekindlate liigutustega: pakib seljakotti veel viimased tarvikud, paneb püssi rihma pidi õlale, võtab ühte kätte kokkupandava tooli ja teise kolmejalgse lasketoe.

Minule on kanda usaldatud püügikonks, kaela raske binokkel ning taskutesse sooja joogiga termostops ja väike põuepudel.

Muigan, sest korraks tunnen end kui caddie – see abiline, kes golfimängijal varustust tassib.

 

Targu allatuult

Hakkame astuma. Kraavini on mõnisada meetrit. See ei ole mul kaugeltki esimene kord jahimeest ta käigul saata. Ometi mind alati ehmatab see külm rõskus, mis lumelapilisel kevadõhtul minutiga riiete alla poeb.

Kui kraavivesi paistma hakkab, tõmban mehe eeskujul salli näo ette, sest ka veest märkaks kopra pilk mu kahvatut nägu. Jahimees on kraavile tuleku suunagi sättinud sedasi, et tuul me lõhna otse kobrasteni ei kannaks.

Koos kraavi serva pidi liikudes on mõnes kohas tunda, kuidas maapind vetrub. Jahimees teab selgitada, et seal all võib olla kopra urg ja et ei tasu seda ehitist hüppamisega testida. Kui urg just sisse ei vaju, võib see loomi pelutada.

Kraavipervele end sisse seadnud, palub jahimees mul põueplaskust sortsu konjakit maha valada. „Jahiõnneks," tuleb napp seletus.

Rüüpan külmapeletuseks lonksu ja viisakusest pakun jahimehelegi. Ta keeldub kiirelt, sest hoolival ja endast lugu pidaval kütil ei käi relvad ja alkohol kokku.

 

Kraavivesi näitab märke

Kraavivees lainerõngaste ja -viirgude tõlkimine loomade liikumise keelde vajab vilumust. Lihtsam on pilku joondada selle järgi, mida jahimees jälgib. Nõnda saab nähtud raiesmikult vee manu hulkunud rebane.

Õieti kõik ümbrus elab. Ees metsatukk rõkkab eriviisilistest linnuhäältest nagu lämbes džunglis ning seljataha jääval vesisel põllul toimetab läbirändel haneparv ja kolm luikegi.

Aeg-ajalt tõstan silmad veelt ja püüan jahimeest vaadates mõista, ega äkki ta mulle sõnatult millegagi märku püüa anda.

Enamjaolt loen ta pilgust töökat tähelepanu.

Ühel hetkel aga mõõdab ta vee liikumisest välja sõnumi, mida esmalt püüab minuga jagada: kas ma ka märkasin? Nägin jah, noogutan. Kobras on tulnud pinnale hingama. Ta liigub hääletult ja nii sujuvalt, et vesi vaevu lainetab.

Tosin sekundit hiljem käib sulps, sedasi sabaga vett laksates kobras kadunud ongi. Rahutud veerõngad räägivad, et kopral oli minekuga kiire. Eks ta avastas, et pole üksi.

Vesi rahuneb. Me jälgime liikumatut vett ja kuulame elu täis vaikust seni, kuni nägemine hämardumisest väsib. See on märk, et on aeg lahkuda.

Jahimehel ei näi looma küttimata jäämisest kahju olevat. Ütleb vaid, et kui pole lõpuni kindel, et lask on õigesse kohta tabav ja et looma ka veest kätte saab, siis pauku ei tee: selliseid otsuseid ei jäeta hea juhuse hooleks.

 

Kobras on väärtuslik uluk

Tagasisõidul uurin jahimehelt, miks koprale üldse jahti peetakse.

„Kobras on põline uluk, kuid praegu kütitakse arvukuse ohjamiseks," sõnab ta ja räägib juurde, kuidas inimese tegevus, iseäranis metsa- ja põllumajandusse puutuvad maaparandustööd on loonud koprale elutsemiseks ja paljunemiseks soodsamad elutingimused, kui loodus seda omast tarkusest teeks.

Jahimees muigab: „Selleks, et põldudel saaks taimetoitlastele kartulit ja porgandit kasvatada, tuleb paratamatult kopraid ja näiteks ka metssigu küttida."

No aga mis sellest koprast pärast küttimist saab? Kas tõesti passib söögiks?

Jahimees siis seletab kirglikult, kuidas kopraliha pärast tunde ahjupotis või küpsetuskotis tšilli-mee marinaadis või klassikaliselt porgandi ja sibulaga koores haudumist luudelt kukub.

Takkatiiru saavad kondid viidud naabrikoerale, rupskid suurkiskjate söödaplatsile ja nahk parkalile.

Kobras on väärtuslik uluk, raisku ei lähe midagi. Jääb järgmiseks korraks siis, mõtlen.

Olen sõitma hakates sisse lülitanud istmesoojendaja ja panen külmad käed reite alla. Silm särab, hing laulab, meel on rahul ja muljete akupank laetud.

Ehkki jahimees ei saanud seekord püssigi palge tõstetud, on see jahiõnn.

 

Jahimees otsib kraavile lähenedes kopra liikumisest jälgi. Foto: Sirli Nõmme

Sirli Nõmme