Liivi Lents töötas Saue Päevakeskuse juhatajana enam kui 14 aastat. Foto: Sirje Piirsoo

 

28. veebruar oli viimane tööpäev Saue Päevakeskuse juhatajal Liivi Lentsil. Tänu ja tunnustus Liivile vallavalitsuselt südame ja pühendumisega tehtud töö eest päevakeskuse edendamisel.

Liivi juhtis päevakeskust üle 14 aasta, sotsiaalvaldkonnas on ta töötanud 25 aastat kindlasti.

Selle ajaga on palju juhtunud ja muutunud. Vallaleht uuris Liivilt, mis just, mida ta soovib päevakeskusele edaspidiseks ja millised on ta enda tulevikuplaanid.

 

Miks sa langetasid kunagi sellise otsuse elus tegeleda vanema generatsiooniga?

Vanema generatsiooniga oskasin paremini samastuda. Mulle tundus, et minu ellusuhtumine sobib vanemate inimestega.

 

Mis või kas muutus aastatega päevakeskuse töös, inimestes, kes päevakeskust külastavad?

Ministeeriumi reguleeritavat sotsiaalsüsteemi ning selle teenuseid ja toetusi iseloomustavad muuhulgas piirid ja raamid. Aga elu on kordades keerulisem ja ei mahu raamidesse.

Algusaastad ei olnud nii reglementeeritud, teenused oli vähe ja need olid ka väga piiratud.

Täna on teenused muutunud ühest küljest mitmekesisemaks ja abivajajale kättesaadavamaks. Teisest küljest jälle on raamid kindlapiirilisemad ja tegelikud abivajajad võivad vabalt jääda väljapoole raame.

Tõeline elu oma lõputu mitmekesisusega tuleb ilmsiks eriti tugiisiku töös. Paljud abivajajad ei mahu kehtestatud piiridesse ja sellest on väga kahju.

Vaba aja sisustamise osas on päevakeskus ajanud alati kindlat joont. Päevakeskus on koht, kuhu on oodatud kõik. Ka need inimesed, kes võib-olla mingil põhjusel kuskil mujal tõrjutud on.

Päevakeskus on ka alati püüdnud, et kõik ettevõtmised oleks mingilgi moel silmaringi avardavad.

Nende 14 aasta jooksul on olulisem olnud vaba aja sisustamine: ükski sotsiaalteenus või rahaline toetus ei asenda sotsiaalset suhtlust ega värskenda vaimu.

Inimesed, kes päevakeskuses käivad, on ikka endised: heatahtlikud, innustunud ja üksteist toetavad. Neist, kes osalevad ettevõtmistes ja löövad kaasa ringide töös, enamasti koduhoolduse kliente ei saa.

 

Kuidas läks päevakeskusel pärast ühinemist? Millised olid muudatused?

Ühinemine tõi päevakeskusesse head ja ainult head. Kõige määravam vast oli see, et raamatupidamine muutus abistavaks ja toetavaks. Meeldiv koostöö on kindlasti kasuks kõigile - nii töötajatele kui ka valla inimestele.

Lisaks tuli rohkem vabadust otsustamistes ja tegemistes.

Vähetähtis ei olnud töötajale ilmselt ka töötasu: pärast valdade ühinemist hakkasid ka päevakeskuse töötajate töötasud pärast aastatepikkust paigalseisu tõusma.

Meie teeninduspiirkond teenuste osas laienes, see tõi kollektiivi juurde mõned eriti toredaid inimesed.

 

Millised olid suuremad rõõmud ja suuremad mured päevakeskuse töös nende 14 aasta jooksul?

Suurim rõõm on muidugi heatahtlikud ja teotahtelised inimesed. Ülitähtis on olnud ka meeskond: valdavalt on kõikidele tähtis Saue Päevakeskuse hea maine.

 

Mida sa soovid enda järeltulijale ja päevakeskusele üldises plaanis?

Ma arvan, et sõltumata minu soovist, jääb päevakeskus avatuks kõikidele. Ei ole olemas valdkondi, mis ei sobi eakale inimesele. Ma loodan, et kõik on oodatud ja koostöö teiste asutustega jätkub.

 

Oled kirjutamas magistritööd ehk et õpingud on pooleli – millised ja millest töö räägib?

Õpin Usuteaduse Instituudis teoloogiat ja hingehoidu magistriõppe teisel kursusel.

Minu magistritöö oli algselt planeeritud tegelema eutanaasiaga seonduvaga. Paraku olin ja olen jätkuvalt ja pidevalt seotud dementsusega isikute ja nende lähedaste temaatikaga.

Nii jäigi magistritöö teemaks „Dementusega isikute lähedaste hingehoidlikud vajadused".

Mulle selgus suureks üllatuseks, et just dementsusega isikute lähedasi ja nende vajadusi ei ole eriti keegi uurinud.

 

Kuhu sind teed edasi viivad? Osaliselt jääd edasigi ju päevakeskusega seotuks, eks?

Ikka jään päevakeskusega seotuks. Tahan jätkata osalemist näiteringis ja saksa keele klubis. Zumba sobis mulle hästi ja hiina tervisevõimlemine ehk qigong ka.

Jään vedama dementsusega isikute tugigruppi Sauel. Lisaks sellele jäid ju päevakeskusesse head kolleegid ja toredad inimesed. Nendest suhetest ei saa kuidagi loobuda.

Eelkõige plaanin aga keskenduda õpingutele ja hingehoiu praktikale. Edaspidi saab ehk minust hea hingehoidja, keda ei piira inimese aitamisel ei raamid ega seadused.

 

 

Liivile jäi mälestuseks pilt, mis illustreerib teda kui üht mitmekülgset inimest, kui tervist säilitava ja tervendava treeningu qigongi ning teatri austajat. Liivi ise küll arvas, et poos on pigem taijile omane.

 

Sirje Piirsoo
sirje.piirsoo@sauevald.ee