Tööstus talvisel tühermaal. Foto aastast 1924, autor teadmata.

 

1924. aastal koostas Riigi Turbatööstuse juhatus kava Ellamaa elektrijõujaama võimsuse suurendamiseks. Siit pidi hakkama elektrit saama kogu Loode-Eesti.

Et tegu oli riikliku tähtsusega objektiga, tuli valmivat elektrijaama ja turbaraba juba 15. aprillil 1923 uudistama riigivanem Juhan Kukk saatjaskonnaga.

Oktoobris 1924 külastasid uut jõujaama riigivanem Friedrich Akel, teedeminister Karl Kark ja riigikogu rahanduskomisjoni liikmed.

Eesmärk oli kontrollida ajakirjanduses levivat kriitikat tehnilise lahenduse üle, mis arvati pärssivat jaama võimsuse edaspidist tõstmist. Olgu aga öeldud, et sama aasta septembrist sõitis Tallinna ja Nõmme vahet juba elektrirong, mille toide tuli Ellamaa jaamast 2. jaanuaril käiku lastud 35 kV pingega liini kaudu.

1928. aastal osutus elektrijaama võimsuse tõstmine möödapääsmatuks. Probleemi lahendamiseks otsustati kasutuses olevad lokomobiilid asendada järk-järgul turbogeneraatoritega.

Kuna turbogeneraatorid vajasid suuri aurukatlaid, oli vaja juurde ehitada katlamaja, tuli ka rajada uusi jahutustiike. Samal aastal projekteeritigi selline katlamaja, mis võimaldas edaspidi aurukatlaid lisada.

 

Elamutest ja elu-olust elektrijaama asunduses aastatel 1923-1930

Suurekivi külla rajatud elektrijaam ja selle juurde püstitatud asundus oli rajatud vaid ühel eesmärgil – toota riigile elektrienergiat kohalikul toormel. Nii rahastaski Riigi Turbatööstus, muidugi oma allettevõtte Ellamaa-Sooniste Turbatööstuse kaudu, kõiki selle monofunktsionaalse tööstusasula ettevõtmisi. Riisepere valla rahakoti õbluke sisu asunduseni ei jõudnud.

Renditud asundustalu maaüksus asus kahel pool raudteed. Põhja poole ehitas turbatööstus aastatel 1922-1924 elektrijõujaama, kontorihoone, ambulatooriumi ja kolm elamut teenindavale personalile, kelle hulka arvati ka jõujaamast väljuvate elektriliinide ehitajad ja hooldajad.

Neljas elumaja viie korteriga - neist kaks 3-toalist ja kolm 2-toalist -valmis kohalikule juhtkonnale.

Teistes majades oli kokku ligi 30 ühetoalist ja paar kahetoalist korterit. Kõigis neis oli kraanivesi, WC ja köök, ühes majadest siiski ka ühisköök.

Kuna algusaastail reoveetrass puudus, oli iga maja juures puust settekaev. Ahje köeti enamasti rabast toodud kändudega, mille oli tööstus juba parajateks halgudeks teinud. Küttematerjali hoidmiseks oli elamute juurde ehitatud puukuurid.

Rohkem elamuid enne 1946. aastat põhja poole raudteed ei ehitatud.

Lõuna pool raudteed, hilisema Lehetu tee ääres alustati ehitustegevust 1923. aastal. Suvel said seal valmis toidupood jääkeldriga, söökla, pagaritöökoda ja saun.

Needki hooned ehitas Riigi Turbatööstus ja rentis siis kohalikule Ellamaa-Sooniste turbatööstusele, kes need omakorda välja rentis.

Oma alaliste turbatööliste jaoks ehitas kohalik tööstus samal aastal ka elumaja, samuti ühe soojustamata baraki suvistele hooajatöölistele.

1930. aastaks aga oli lõuna pool raudteed valminud juba mitu korralikku elamut, samuti suvemaju hooajatöölistele. Seega olid peaaegu kõik varem Ellamaa kandis elanud turbatöölised majutatud uude „asundusse", nagu oli toona kombeks öelda.

Neli maja raudtee lähedal olid määratud alalistele töötajatele aastaringseks elamiseks. Neis oli sees nii kraanivesi kui klosett. Ülejäänutel oli õues pumbakaev ja kuivkäimla. Korterid olid enamasti kööktoad, mõned neist siiski ka veidi suuremad.

Ka siin olid elanikel kõik needsamad soodustused, mis asula põhjapoosetes majades. Eluase ja küte oli tööandja poolt tasuta. Töölt lahkudes pidi aga elanik eluruumi vabastama. Et elamispinna puudus oli suur, võimaldas selliste rendipindade olemasolu tööstusel nii vajalikku tööjõudu saada kui ka seda hoida.

 

Segadused nimedega

1922. aasta sügisest oli Tallinna-Haapsalu raudteeliini sõiduplaani tekkinud uus peatus nimega 47 klm. Peatusk. Nimes kajastus vahemaa Haapsalust kui lõppjaamast.

23. mail 1923 avati elektrijaama kontorihoones postiagentuur nimega Sooniste. Ja juba sama aasta oktoobris oli ka rongide sõiduplaanis vana nimi sellega asendatud.

Aluse andis muidugi turbatööstus oma esialgse nimega Ellamaa-Sooniste. Ellamaad ei saanud nimeks panna, sest sellenimeline postiagentuur ja raudteejaam olid juba olemas. Nii jäi üle Sooniste. 1. oktoobril 1924 avati V klassi Sooniste raudteejaam. Tõsi küll, jaamahoones sisetööd alles käisid, päris avamine lükkus 1925. aastasse.

1927. aastal lõpetati turba kaevandamine Soonistes ja ettevõtte uueks nimeks sai Ellamaa Turbatööstus. See ja sellest lahknev raudteejaama ning postiagentuuri nimi hakkasid aga nüüd tooma segadust.

Sooniste valda või mõisa adresseeritud post jõudis tihtipeale Sooniste postiagentuuri ja vastupidi, sama juhtus kaubasaadetistega. Ellamaale soovivaid reisijaid tuli maha Sooniste raudteejaamas, sest elektrijaama asukoht aeti segi õige Ellamaaga.

1934. aasta Riigi Teataja Lisas on kirjas, et 1. aprillist 1934 nimetatakse Sooniste raudteejaam ümber Turba raudteejaamaks. Ka postiasutusele pandi nimeks Turba postiagentuur ja telefonikõnepunkt. Alles tasapisi võttis ümberkaudne rahvas selle omaks kui paiga tegeliku nime.

 

Elektrijaama hiilgeaastad 1930-1940

1930. aastast töötas elektrijaamas üks 2100 kW turbogeneraator. Ehitatud oli uus katlamaja, kus esialgu oli üks katel. Kaevati juurde veel üks, eelmisest suurem jahutustiik, sest esialgset tiiki ei saanud enam kasutada, kuna selles olev õline vesi ei sobinud turbogeneraatori jahutamiseks. Elektrijaama koguvõimsus oli 3300 kW, põhitöö käis siiski nimetatud 2100 kW turbogeneraatoriga, kolm lokomobiili olid reservis.

Aastatel 1934 ja 1937 paigaldati veel kaks turbogeneraatorit ja aurukatelt. 1937. rajati veel ka kolmas jahutustiik. Koguvõimsus oli siis juba 8500 kW ehk 8,5 MW.

See jäigi läbi aegade Ellamaa elektrijaama tippvõimsuseks, mis võimaldas elektrienergiaga varustada pea kogu Loode-Eestit, osalt ka Kesk-Eestit. Siit sai muide oma voolu 1937. aastal Türil avatud, maailma moodsaimate hulka kuulunud ringhäälingumast. Selline võimsus oli elektrijaamal kuni sõja alguseni.

 

Elu-olu asulas aastatel 1930-1945

Vaba aja sisustamiseks pakkus tööstus töötajatele kultuuri ja sportliku ajaviite võimalusi. Et uues, 1930 kaevatud tiigis oli vesi puhas, rajati selle kaldale supluskoht liivase rannariba ning riietuskabiinidega.

Tiigis võis supelda varakevadest hilissügiseni, kuna aasta läbi oli seal elektrijaamast tulev soe vesi. Rajati ka laste supluskoht, üleni liivapõhjaga, piirdega ümbritsetud.

Tiigi kõrvale rajati ühisel jõul suur spordiväljak, kus peeti jalgpallivõistlusi ja sai mängida käsipalli.

Töötajad said kinofilme vaadata ja tantsu lüüa elektrijaama vastas asuvas tuletõrjedepoos.

1936. aastal avati Lehetu teel kunagisest, siia mujalt veetud barakist ümber ehitatud rahvamaja. Sealsamas oli lasteaed ja raamatukogu, hakati korraldama pidusid. 1940. aastal avati samas põhikool.

Noor tööstusasula, iseäranis selle keskus raudteejaama, elektrijaama ja selle teenindushoonete ümbruses oli selleks ajaks hästi korrastatud. Parkide ja tiigikallaste eest hoolitses palgaline aednik. Et tiigid rohtu ei kasvaks, peeti neil poolkodustatud luiki - kärbitud tiivasulgedega, et rännukihku talitseda. Tulevik näis roosiline.

Paraku jõudis kätte 1940. aasta, mis keeras pea peale elu terves Eestis, nii ka Ellamaa turbatööstuses ja elektrijaamas. Suve lõpuks oldi juba suure sõjaka naabri täitmatus kõhus.

Järgmisel aastal alanud sõda oleks saanud elektrijaamale peaaegu saatuslikuks. Saksa vägede eest taganev Punaarmee kavatses jaama õhkida. Võimsad laengud olid paigaldatud kõigisse hoone osadesse.

Kui 10. juulil 1941 puhkes viis kilomeetrit eemal Ellamaa mäel lahing kahe eksikombel kokku sattunud vene väeosa vahel, oli elektrijaama jäetud NKVD väeosa ülema jaoks saabunud suurhetk. Üksainus nupuvajutus ja võõra ning mõistetamatu maailma kummaline tunnismärk, põhjamaade tööstusarhitektuuri kauneimaid pärle pidi saama olematuks.

Kolme kärgatuse lööklaines vappus terve Turba, majadel purunesid aknaklaasid... Ent imede ime. Kui plahvatuste suits ja tolm olid hajunud ning kohalik rahvas ja jaamast lahkuma sunnitud töötajad söandasid põgenenud pahalastest mahajäänud vaikuses tulla kurba sündmuskohta üle vaatama, seisis jõujaam ikka vapralt vanal armsal kohal.

Tekkinud tulekahju kustutati oma jõududega. Täiesti varemetes oli trafode plokk koos jaotusseadmetega, hävinud olid üks generaator ja katel. Purustusi hoone ümbruses oli veelgi: alusturbavabrik, õliladu.

Suurem osa laengute juurde viivaid juhtmeid peahoones endas oli suudetud aga plahvatuseelses kriitilises ajaaknas läbi lõigata. Muidu oleksid purustused olnud suuremad. See mehetegu, nimesid nimetamata, on elanud Turba inimeste, vanade ja noorte teadvuses läbi pikkade okupatsiooniaastate.

1941. aasta detsembris andis elektrijaam tänu Ulilast toodud turbogeneraatorile ja taastatud jaotusseadmetele jälle elektrit, kuigi võimsusega vaid 1250 kW.

1944. aastal oli võimsus juba 7250 kW, sest Saksamaalt oli juurde toodud veel kaks 3000 kW generaatorit.

Rinde teine üleminek 1944. aastal mingeid purustusi elektrijaamas ega asulas kaasa ei toonud. Ees ootasid aga uued ja keerukad ajad.

 

Ungari päritolu kunstniku Ernő Kochi joonistus Ellamaa elektrijaamast aastast 1937.

 

 

Raigo Piilberg