„Just sellist lund ma mõtlesingi," ütles meist emb-kumb. Seisime Aivariga Laagris Jõekääru pargis.

Me ees oli vaevu päevavanune kohev lumi katmas muruplatsi ja jänesega küngast ning selja taha jäi nädalate jagu asjaajamist, et mitmesaja inimese vastlatrall Laagri Liug saaks toimuda iga ilmaga.

Mullu Laagri asumiseltsi mõttetalgul lugesin paberilt maha ühe tundmatuks jäänud osaleja idee pidada rahvakalendri tähtpäevi aleviku rahvaga ühiselt.

Laua ümber oli mitu pooltuttavat nägu, needki helesiniste maskide taga, nii nagu tollal siseruumides kohtumisel kanti. Ühe maski tagant pakuti välja, et hakkame vastlapäevaga pihta.

Oleks ma tol hetkel teadnud, et sellise kogemata sattunud ülesandega koju lähen, poleks äkki kohale tulnudki, sest kodus diivanil veini juua ja osavõtmatult miskit kiruda on alati lihtsam.

Asumiseltsi ametlikesse paberitesse pole kiirustatud tõmbama kriipsugi, kuid kogukondlik vastlaüritus Laagri Liug tõestas tänavu end kui traditsioon.

 

Töötavat inimest võib lõpmatult vaadata

Kombekohaselt teisipäeval, sedapuhku 21. veebruaril, pandi Laagris Jõekääru porgandiparki õige mitu telki püsti.

Oli Riigikogu valimiste eelne aeg ja siis oli tavaks taolistest telkidest jagada erakondade logoga pastakaid, magusat juttu ja nappe vastuseid.

Laagri Liul ei olnud poppide poliitikute avakõnesid ega pikka sponsorite rivi. Kes varakult kohale jõudis, sai hoopis kuulda, kuidas mootorsaag undas ja helitehnika häält lahti laulis. Töö käis.

Aivar Hunt, mees, kes on meister juhtima õhtut ning ühendab peale kaablite ka inimesed, mässas juhtmetega. Kohalik mees Raido Ingerainen ja korraldajate kaasatud pereliikmedki pani tugevad käed külge, kus vaja.

Vanarahvas teadis rääkida, et vastlapäeval ei tohtivat tuld üles võtta. Õues aga küll. Laagri Liul panid Allar Leedu ja Lauri Mühlberg püsti uhke lõkke ja meisterdasid tulepakke, et leekide ilu ja soojust kõigile jaguks.

Elavat tuld ja töötavat inimest võib lõpmatult vaadata.

 

Koht, kus saada teretuttavakski

Vastlapäevalised olid oodatud nii omapäi kui perega ja kutsutud vastlatrallil kaasa lööma endale sobival ajal.

Mida hämaramaks kiskus, seda rohkem rahvast tuli.

Olha oli just jõudnud värsked ukrainapärased pirukad välja panna, kui huvilisi juba astus ligi.

Olha Tymoshenko on Laagrisse tulnud Ukrainast. Tuli aktiivse sõjategevuse alt ära.

Mullu kevadel võttis kaasa kolm last – kaks oma ja ühe naabrilapse – ja tuli. Selline pere on neil nüüd siin. Eestis. Rahulikus Laagris. Sellal, kui Venemaa Ukrainat agressiivselt lammutab.

Naiskodukaitse Saue jaoskond oli Gea Libliku eestvedamisel tänavugi Laagri Liul, naised pakkusid oma kuulsat hernesuppi. Kaitseliidu naisorganisatsiooni üks eesmärke on ühiskonna turvalisemaks muutmine.

Kuum hea supp sai kiirelt jagatud ja Olha ukrainapärased pirukadki varsti otsa, kuid Laagri Liug, kus võis saada omakandi inimestega teretuttavakski, sumises ja sagis. See on kõikide kohaletulnute panus, mõtlesin, panus omavahelise usalduse kasvu ja turvalisema kogukonna loomisse.

 

Hea linasaagi nimel

Põnnide ja suuremate meisterdamishuvilistega tegi Piret Saartee vurre. Kuna kontidega oli korraldajail kitsas, olid vurri südameiks moodsad suured nööbid. Muist nööpe olid lahked inimesed toonud Laagri raamatukokku korjanduskarpi. No mis neist kodus sahtlipõhjas ikka hoida.

Neid, kes juba kirjutada-lugeda mõistsid, juhendas Silvar Savolainen väiksele orienteerumismängule. Kel suhkrust särtsu palju sees, said köieveos mõõtu võtta.

Neil, kes midagi teha ei viitsinud, oli õnneks võimalus seista pikas järjekorras. Ave Kruus ja Ääsmäe Külaplatsi kohvik lõid letti mõnusalt kardemonised vastlakuklid, vahukooretupsud peal ja mõnel hapukas kirsimoos sees.

Et meil Laagris lina ikka pikaks kasvaks, tuleb liugu lasta ja tantsu lüüa, seajalakont taskus.

Sa püha kelk, kuidas liugu lasti! Hea, et me kõik Jõekääru parki ära mahtusime ja keegi kaldalt vette ei veerenud.

Oli selle seakondiga, kuidas oli, ent pärast päikeseloojangut andsid Laagri Leekide rahvatantsijad linasaagile hoogu küll. Soovijad võisid kaasa lüüa, said naha soojaks ja põse roosaks.

 

On kogukond, leidlikkus ja lahke meel

Osavõtt oli ootamatult innukas. Kõik-kõik sai ära maiustatud, meisterdatud ja põletatud.

Seevõrra kuumem on korraldajate tahtmine Laagri Liugu korrata.

Ürituse korraldasid omast vabast tahtest ja sisemisest põlemisest mehed ja naised Laagrist ja lähedalt – omakandi inimesed, suuremeelsed, toimekad ja andekad. Ja nende pered. Oma panuse andsid ka inimesed raamatukogust, noortetoast ja vallamajast.

Päris armas on vahel kuulata, et uuritakse, kuidas punti pääseb. No ei ole kinnist ja ühe uksega salaühingut ega rammusat äriplaani. On kogukond, kokkuhoidmine, leidlikkus ja lahke meel. Tuled ja teed. Siis asju sünnib.

Fotod: Sirli Nõmme

 

Sirli Nõmme
Laagri elanik