Vääna jões ja selle ääres on peidus palju looduslikke eripärasid, mida inimesed ei pruugi üldse teadagi - kassikaku elupaigast lõhilaste kudealani. Valla arendusinimeste plaani puhastada jõgi, kohandada see veesõidukitele läbitavaks, rajada kõrvale matkarajad, peab keskkonnaamet seetõttu ebasobivaks.

Vääna jõgi kulgeb Saue valla põhja pool, voolab edasi Harku vallas ja suubub seal otsapidi merre, looduskaunid kaldad palistamas veeriba. Mõte oli puhastada jõgi kahe omavalitsuse piires, luua jõe äärde puhkekohti, rajada kaks 10-kilomeetrist matkarada, paigutada mõned pingid, prügikastid, panna viidad. Veerandmiljoniline rahastuski oli ideele olemas. Keskkonnaamet peab seda mõtet siiski ohtlikuks paljudele haruldaseks jäänud liikidele ega olnud valmis projekti kooskõlastama.

Amet küll tõdeb, et Vääna jõe org ja selle ümbrus pakuvad inimesele ainulaadseid looduselamusi, aga enne rajamist tuleks kaaluda, kas need väärtused ka pärast matkatee ehitamist alles jäävad. „Selliseid paiku on Tallinna ümbruses järele jäänud vähe. Keskkonnaameti roll on esile tuua neid kaalumiskohti, mida igaüks esmapilgul ei märka," ütleb Keskkonnaameti direktor Rainer Vakra.

Kassikaku elupaik, lõheliste kudeala

 „Kui nii ülepea öelda saab, siis kõige prominentsem elanik on neil loodusaladel kassikakk. Selle meie loodusele kunagi nii omase linnuliigi seisund on praegu niivõrd ohustatud, et pesitsemise ajal kehtib lähemas ümbruses liikumiskeeld. Kohata saab ka kaitsealust teelehe-mosaiikliblikat ja suisa seitset eri liiki nahkhiiri," nendib Vakra.

Vakra toob ka näite, et Vahiküla joastikust allavoolu jäävas Vääna jõe lõigus on lõhe ja meriforelli kudeala, milliseid on Eesti looduses liiga vähe. „Ideaalne lõhilaste elupaik on justnimelt varieeruva sügavusega, loogeline, varjuline, külma ja puhta veega hapnikurikas jõgi või oja. Lisaks on lõhelised nii-öelda indikaatorid - kui suudame hoida neile sobivaid elu- ja kudepaiku, tagame üksiti elupaiga ja head tingimused veel paljudele teistele liikidele," ütleb Vakra.

Jõe avamine päikesele tähendaks vee soojenemist

Üle jõe kukkunud puud ühendavad eri kallastel asuvaid elupaikasid ka maismaaloomade jaoks. Vette sattunud tüved pakuvad lisaks varjevõimalusele ka elupaika. Näiteks elutsevad kirpvähid, kes on kudealal kasvavatele noortele kaladele tähtis toit, just vette kukkunud puude koore all.

Kaldapuistu raiumine avaks veepeegli päikesele, see tähendaks vee soojenemist, mis rändekaladele ja jõekarbile ning teistele selle elupaiga ökosüsteemi kuuluvatele liikidele ei sobi. „Lisaks teame, et kaldal kasvavad puud aitavad kaitsta veekogu otsese reostuse, sissevarisemise ning erosiooni eest. Just sellepärast on kõigi, mitte ainult erilise väärtusega jõgede kallastel vöönd, kus raiumine ja ehitamine on veekogu kaitseks enamasti keelatud," selgitab Vakra.

Mees usub, et veematkasid saab jõel suurvee ajal ikkagi teha, looduslik jõesäng ning sellesse alles jäetud kivid ja puutüved muudavad matka hoopis elamuslikumaks. „Vahiküla joastiku ja Vääna-Jõesuu vahel on loodushuvilised sisse tallanud raja. Õieti on see rada just paras mõõt sellele, kui palju külastajaid loodus selles paigas korraga vastu jaksab võtta. Jõeoru külastamine nõuab ilma rajatud matkateeta küll veidi rohkem pingutust ja ettevalmistust, kuid see-eest oleme hoidnud elurikkust, haruldasi liike ja kaitset vajavaid looduslikke elupaiku. Mõnikord on suurim väärtus lihtsuses," resümeerib Vakra.

Raha teiseks projektiks kasutada ei saa

Vääna jõe puhastamise projekti eelarve oli veerand miljonit ja seda oleks rahastatud muuhulgas MATA-meetmest, mis on Harjumaa-ülene arendusprogramm. Valla arendusprojektide juhi Kati Oolo kinnitusel oli see finantseering sihtotstarbeline ja muudeks investeeringuteks seda paraku kasutada ei saa. „Toetus on juba vabastatud järgmistele projektidele," tõdeb Oolo.