Riisipere elanikud on kindlasti märganud või kuulnud, et novembri alguseks oli asulapildist kadunud Riisipere lasteaia vana hoone. 

 

Lammutustegevus lõppes ja sellega kaasnevad häiringudki.

 

Küll aga palub Saue Vallavalitsus pöörata tähelepanu asjaolule, et kuigi vana lasteaia territoorium on küll korrastatud ja haljastatud, võib lammutustegevuse järgselt territooriumil endiselt leiduda ohtlikke esemeid: mõni traadijupp, klaasikilde, betoonitükke ja muud.

 

Vallavalitsuse majandusosakonna juhataja Silver Libe ütleb, et töövõtjaga käiakse ala veel mõned korrad üle, et kõik ohtlik saaks maksimaalselt likvideeritud. „Teeme seda ka kindlasti kevadel," kinnitab ta.

 

Enne muru tärkamist aga ei tasu territooriumile jalutama minna, kuna pind ei ole selleks hetkel veel sobilik - võib kummikutest ilma jääda ja haljastuse rikkuda.

 

Kevadsuvel saab vanast lasteaiaterritooriumist kena haljasala. Milline on selle kinnistu tulevik, on veel vara öelda.

 

Vana lasteaia hoone likvideerimine Riisiperes läks maksma 70 320 eurot, hind sisaldab käibemaksu.

 

Tegemist oli osaga Kotka lasteaia ehituse projektist, mida rahastati kohalike omavalitsuste hoonete energiatõhusaks muutmine meetmest. Rahastustingimuste kohaselt tuli uue liginullenergia hoone ehitamiseks lammutada vana suure energiatarbega hoone.

 

Riisipere lasteaia vana hoone ajalugu

Uue ja suure lasteaiahoone projekteerimist Riisiperre alustati aastal 1978.

 

4. aprillil 1979 avati Riisiperes 280-kohaline lasteaed, ka Haiba ja Saida sovhoosi lastele. Avamispäeval oli lapsi lasteaias 122, kuna Saida sovhoos loobus laste sõidutamisest Riisiperre.

 

Avati 6 rühma: 2 sõime- ja 4 aiarühma.

 

Tollase aja iseärasuseks oli, et lapsed ööbisid nädala sees lasteaias. Alles aastal 1986 hakkasid vanemad lapsi koju viima ja lasteaed oli avatud kella 7-19-ni.

 

1992. aastal loobus Haibagi laste sõidutamisest ja laste arv Riisipere lasteaias kahanes 62-le.

Tänaseks oli lasteaiahoone sedavõrd amortiseerunud, et renoveerimiseks ei olnud majanduslikult mõtet.

 

 

Fotod: Katrin Õisma, Silver Libe