Mõni laps toimetab korraga kolmes huviringis, mõni aga süveneb ühte teemasse, aga siis põhjalikult ja ülepeakaela. Riisiperes elava Eriku südame on võitnud lipud.

Ühel päeval suundus Riisipere lasteaia vanem rühm riburada raamatukogusse. Neil hea mõnus sussides minna, sest kohalik biblioteek on ju samas majas, praktiliselt üle ukse.

Põhjus lihtne – kuidagi mängu käigus selgus, et rühmalaps Erik tunneb hästi riikide lippe. Loomulikult oli siis vaja need ka silma ette saada ja kuna raamatukogus juhtus olema lippude raamat, sai Erik kaaslastele neid kõiki näidata.

Tõepoolest, see 7-aastane tunneb peast kõiki maailma lippe. „Kambodža! Mongoolia! Portugal! Somaalia!" Erik ei vaja hingamispausigi vahele, kui talle üksteise järel lipupilte näidata. „Ta isegi ei pea mõtlema," nendib kõrval Eriku isa Rauno Peel.

Ega isa polegi täpselt aru saanud, kuidas Erikul on õnnestunud meelde jätta paarisaja riigi lipud. Ta mäletab, et alguse sai see kettagolfi korvide lippudest, mis on seal asukoha markeerimiseks. Seejärel hakkas Erik igal pool lippe märkama: televiisoris, tänaval, kuni lõpuks tõi jõuluvana poisile mängu „Maailma lipud".

Kuigi tegemist on lauamänguga, pole Erik seda kunagi otseselt mängida tahtnud. Teda on lipukaardid lihtsalt niisama huvitanud. Ühel küljel lipukujutis, teisel küljel info riigi kohta, mängukaardid olid poisil pidevalt näpus. Kuna info oli kirjatähtedes, pusis poiss alguses neid uurida koos isa ja vanaisaga, tädigi toetas noore sugulase teadmishimu ning kinkis suure maailma kaardi koos lipupiltidega.

„Erikul endal on olnud see huvi. See ei olnud nii, et me kuidagi teadlikult tuupisime, et igal õhtul tuleb kolm riiki selgeks saada. Laps on ju nagu puhas leht, kõik jääb külge," arutleb Rauno. Ta on püüdnud poja huvi igati julgustada, vahel nad näiteks joonistavad koos lippe joonistuspaberile. Mõne lipu peal olevad vapid on nii keerukad, et võtavad suure inimesegi ohkama. „Aga sellega koos saab ka tähti harjutada, kui nimed vaja juurde kirjutada," ütleb isa.

Kui Eriku käest küsida, kas lasteaiakaaslased ka lippe tunnevad, siis ta arvab, et kaht vähemalt - Eesti oma ja Ukraina oma ka. Eks tema enda esimesed teadmised lippude kohta olid just Eesti ja ka naabrite suunal. Lemmiklipud on poisil praegu eksootilisemad: Kiribati, Zimbabwe, Haiti. Enamiku riikide kohta teab Erik nimetada ka maailmajao ja seda kohe ka kaardilt näidata.

Ega isa ei oska poja huvi kuidagi ekstra suunata. Tal on heameel, et Erikul on lahtine pea ja ta kindlasti teeb lapsevanemana seda, mida siianigi – tegeleb lapsega igas mõttes. Nende peres seda pilti ei ole, et istutakse õhtud mõnes nutiseadmes ja vaikitakse. Istutakse koos rattasadulasse, tehakse koos süüa, Rauno tunneb, et see on oluline, osates seda aega ise ka nautida.

Aga mis see siis ikkagi on, kas piisab lihtsalt huvist või on siin siiski andekus mängus?

„Ma ei oska öelda," nendib isa. „Ma ka ei oska öelda," tõdeb Erik spontaanselt järele.

 

Erilisi veel

Riisipere lasteaia vanema rühma õpetaja Anne Kuusk ütleb, et natuke ekstra võimetega lapsi on selles rühmas veelgi. Näiteks erilise kunstiandega tüdruk Deliisa. Õpetaja arvab, et küllap on lastel huvisid, milles nad väga head on, teisigi. Kõike me lihtsalt ei tea. „Samas oleks see põnev. Võibolla Eriku lugu inspireerib teisigi ja sellest saab alguse uus rubriik vallalehes," muheleb Anne Kuusk.