Kui ei rikuks laste rõõmu omaenda eelistustega – teeks nii, et lastele ei sajatataks kurja, kui nad „vales" kostüümis valel õhtul ukse taha satuvad. Sandikraam võiks olla kodus nii mardipäeval kui halloween'i õhtul.

Seitsmene Sven käis möödunud sügisel sõpradega „kommi ja pommi" jooksmas. Paljudesse majadesse sisse ei saanud, aknad olid küll valged, aga uks jäi lukku. Mõnesse ikka sai sisse ka, enamasti oli seal isegi komme ning mandariine varutud ja suud naeratasid.

Aga ühes kohas oli küll üks vanem onu, kes tegi kaunis kurja häält ja pidas seitsmestele loengu vastikutest Ameerika pühadest ja kommertsist ja inimeste lollitamisest. Ega need seitsmesed väga midagi aru ei saanud, ainult et tuju tõmbas täitsa nulli. „Oleks ma teadnud, et ta ei taha, ma poleks ju läinudki," porises poisike.

Kuidas saaks tänavu nii teha, et Sven ega ükski teine ei satuks sinna majapidamise ukse taha, kus kõrvitsad teevad allergiliseks? Ja et ega marti ka katri joosteski ei või alati kindel olla, kas tulijaid ikka oodatakse. Hirmus hea oleks, kui oleks võimalik oma maja või korter kuidagi vastavalt tähistada?

Kuna õhtud on pimedad, siis äkki küünal

Korteris aknale, maja puhul trepile või värava ette. Paistab kaugele kätte, kui lapsed tänavaotsale ilmuvad ja oleks hea julge tulla.  Või vastav silt kortermaja välisuksele või eramaja väravale. Jälle selge signaal läheneda või mööda tuhiseda. Koerad sel päeval tuppa või välisuksest ohutusse kaugusesse.

Kui kogu suurem asum või küla end nõnda ära märgistaks, oleks ju kõikidel lihtne. Nii santijatel kui neil, kes neid sel korral ignoreeriks. Sest on ju inimesi, kes igatsorti santijaid ootavad, maiused valmis, aga keegi kohale ei jõuagi terve õhtu jooksul, neil oleks ka suurem lootus, et lapsed ikka jõuavad.

Tegelikult ei ole ju mõtet väikese inimese siirast rõõmu rikkuda, ükskõik, kas ta on valinud kodumaise maskitamise või eelistab välismaist. Muidugi oleks imekena, kui väike inimene, kas isa või õpetaja või suurema sõbra abil ikka selgeks teeks vastava päeva ja kombestiku. Sest halloween'i kohta viskab infot netti ja kõrvitsakraami kaupluselettidele palju enam kui kadri-ja mardipäeva atribuutikat. Siin saaksid suuremad inimesed tõesti abiks olla.

 

Mardipäevaga seotud uskumused ja traditsioonid

Mardipäev on Eesti rahvakalendri püha, mida tähistatakse 10. novembril. Mardisandid ja mardisandiks käimine on pikalt kestnud traditsioon ning ka tänapäeval võib mardilaupäeval enda ukse tagant leida tumedasse riietatud sante, kes laulu ja käraga õnne tooma tulnud.

1. Mardipäevast algasid tubased tööd ja talveaeg.

2. Hingedeaja tõttu kehtis mitmeid töökeelde - eeskätt lina ja villaga seotud naistetööd, ka igasugune kolistamine, et mitte häirida hingede rahu.

5. Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Karvaseid rõivaid on seostatud viljakusega. Kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, tohtu, sammalt, oksi jm, samuti vatti ja riideribasid. Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku.

6. Mardisantidel oli kombeks peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks.

7. Mardirituaali juurde kuulus tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist.

8. Mardid viskasid tuppa viljaõnne, st visates peoga toapõrandale viljateri, herneid, tangu või riisi, sooviti viljaõnnele jätku.

9. Mardid ja kadrid ülse ei käi ringi kommi pärast. See, et nad saavad ande kaasa, kus on kommid, kapsad, kaalikad või vorstid, on mardisandiks käimise kõrvalnähe. Tegelikult lähevad mardisandid õnne tooma. Nad on meie esivanemate hinged.