Endine olümpiasportlane, tänane treener ja pea eluaegne turbakas ütleb, et nii väikese koha kohta on Turbast kasvanud täitsa korralik hulk häid kuulitõukajaid. Loomulikult olid heitealad kavas ka tema korraldataval Turba spordipäeval, kus sel sügisel osales plejaad Eesti sporditippe.

Ega 900 elanikuga alevikud just iga päev rahvustelevisiooni eetriaega saa, aga Turbal see äsja õnnestus. 18. septembril toimunud spordipäeval võtsid ümber Turba jooksust osa näiteks sellised tipud nagu Tiidrek Nurme, Karel Hussari ja Roman Fosti, kes olid piisavad meediamagnetid, et kaameramehed kohale saata.

Aga ega telekajastus pole muidugi Ants Kiisa eesmärk. Sirge ja selge sõnaga mees tahaks lapsed uuesti hingega spordi juurde tuua. Oma noorusajast mäletab mees, kuidas toona oli oma kooli eest väljas olemine auasi. Nüüd ta sellist uhkusenooti enam ei taju. „Meil on siin 30 kilomeetri raadiuses vist seitse kooli. Vaat kui saaks nüüd kõik need seitse kahe võistkonnaga staadionile koolidevahelist parimat selgitama," viib Ants kokku nostalgilise mälestuse ja tulevikuunistuse.

Pika ajalooga

Ta usub, et nüüd juba kolmandat sügist jutti toimunud Turba spordipäev võiks seda meelsust lastes utsitada. Saavad päris pisikesed siin oma esimese võistluskogemuse, pärast medali kaela ja kohukese pihku - peaks ju ainult head emotsioonid tekkima.

Aga see Turba spordipäeva traditsioon on tegelikult üsna pika ajalooga. „1975. aastal oli vist päris esimest korda. Kohalik spordihing Heino Kruup selle algatas. Vahelduva eduga see toimus ja ei toimunud, nüüd proovimegi elu taas sisse puhuda," selgitab Ants.

Mingil hetkel oli see päris mastaapne sündmus. Kuna staadion oli pikki aastaid suhteliselt väsinud olemisega, siis kogunesid atleedid keset Turbat poe juurde. Seal oli kolm võrkpalliväljakut, toimus viimase mehe jooks, kuulitõuge. „Ma mäletan, et kuulitõukes olid Eesti meistrivõistluste finaali kaheksast mehest seitse meil siin kohal," muheleb Ants. Viimase mehe jooksu kirjeldab ta nii: joostakse ring või paar ja siis hakkab iga ringi viimane välja langema. See olla olnud väga popp formaat.

Antsul on kavas vana hiilgus tagasi tuua. Ta pole mingi ülejala ja ühekordsete projektide vend. Kui ette võtab, siis hingega. Eesti sporditipud kohale tuua on üks asi, aga ka auhinnalaud peab olema korralik, paralleelselt võiks toimuda laat ja õhtul, miks mitte, bändiga pidu. Et oleks selline korralik kogukonnapäev. Mees möönab, et ega üksi muidugi selliseid asju ei korralda, tal on tugev taustajõud kooli poolt olemas. „Veikko Korv, Eneli Ööpik ja Heimar Tihane," teeb Ants kummarduse tiimile.

Tema õnneks on ka piirkonna ettevõtjad valmis sponsoreerima, rahvatantsijad meelelahutust pakkuma ja vähetähtis ei ole ka see, et staadion on korralik. „Staadion ei tohi sportlast takistada," sedastab Ants. Teda kaasati ka Turba staadioni rekonstrueerimisprotsessi ja nii on seal väga korralik kuulitõuke ring, korralik kettaheite koht. „Ma pean ju ikka julgema sportlasi siia võistlema kutsuda, et tingimused oleks tagatud," ütleb mees.

 

 

Suure spordi maitse

„Ma ikka viskan nalja, et Turba on kuulitõuke pealinn. Neid on siit ikka üksjagu kasvanud. Mitmed Eesti rekordimehed, isegi Nõukogude Liidu noorte rekordiomanik. Meie kandi parimad kuulimehed on Uno Ojand, Ivo Rahnel, Ants Kiisa, Aarne Bürkland, Ats Kiisa ja Egert Miljan," toob mees näiteid.

Tema ise jõudis muidugi kaunis kaugele. Ta on mitmekordne Eesti meister, rahvusvahelistest tulemustest väärib märkimist Euroopa meistrivõistluste 9. koht. Olümpiaukse taga käis ka ära, aga saatus vussis võimaluse. 1996. aasta Atlanta olümpiamängude eel rebestas Ants reie nelipealihase nii hullusti, et see panigi tema sportlasekarjäärile lõpuks põntsu.

„Ega see hea tunne ei olnud. Eluaeg oled sellest unistanud. Aga ju siis pidi nii minema," jääb mees lakooniliseks. Poolteist aastat üritas ta suurde sporti tagasi jõuda, aga oli näha, et ei õnnestu. Sportlasena jäi tema isiklikuks tippmargiks 1996. aastal tõugatud 19.39.

Naudib treeneritööd

Siis tuli treeneritöö. „See kõige halvemini just ei alanud. Esimene treenitav oli Erki Nool, kellega tulime olümpiavõitjaks," kõlab kerge uhkusenoot mehe hääles. Teenitult. Ta on olnud ka paljude teiste sportlaste arengu juures ja ka noori sauevallakaid on ta Nissi koolis juba pea viisteist aastat treeninud.

Eks tas natuke seda koduküla patriotismi ole. Ants elab Turbas oma vanavanemate majas juba 1985. aastast. Siin sai alguse tema sportlasekarjäär ja siin on tema kodu. Korra käis suurlinnatulesid ka vaatamas, aga elamine asfaldil Antsule ei sobi. Tööl võib seal käia, aga elada tahaks ikka maal.

Ja maal peab sporditegemist innustama. Ants lubab, et nii kaua, kui temal jaksu jätkub, ta spordi eest ka tegutseb. Kui ta kevadel unistas, et ümber Turba jooksust võiks osa võtta sada inimest, siis vaadati teda natuke nagu hullu. Aga sada oli kohal.

Järgmisel aastal siis kakssada ja õhtul bändiga pidu, Ants?