Koos kooliga algab laste jaoks ka uus hooaeg huviringides. Tallinnas ja Harjumaal tegutseva judoklubi Dokyo treener Jaanus Olev on täheldanud, et kui vanemad tunnevad huvi, kuidas nende lapsed trennis arenevad, käivad kaasas võistlustel ja toetavad, kui loobumismõtted tulevad, siis on ka head sooritused tõenäolisemad tulema.

 

12-aastase Saue kooli tüdruku Heleri Olevi möödunud spordihooaeg oli edukas. Oma vanusegrupis pärjati ta parimaks judokaks nii Eestis kui Põhjamaades, terve hooaja peale sai ta kirja vaid ühe kaotuse. Tüdruk mäletab end juba paari-kolmeaastasena ümber tatami jooksmas ja treenerist isa Jaanusega kaasas käimas. Neljaselt kippus juba päristrenni. Nüüd läheb kaheksas aasta.

 

Kas treenerist isa kuidagi suunas? Heleri seda nii küll ei mäleta. Pigem muutusid talle hästi tähtsaks trennikaaslastest sõbrad. Tüdruk kirjeldab entusiastlikult, kui äge on plikade pundiga näiteks kuskil välismaal võistlustel käimine, kuidas üheskoos bussiga kohale sõidetakse, koos ööbitakse, kõik jutud ära räägitakse. No matile võistlustele jõutakse ikka ka ja nagu Heleri puhul, siis tuuakse koju ka kuldsemat karva medaleid.

 

Kaks hobi täiendavad üksteist

Kui judomatile jõuab Heleri kolm-neli korda nädalas, siis vähemalt kahel päeval on tal lisaks veel ka ratsutamistrenn. Hobusepisiku sai tüdruk suvistelt laatadelt, kus lastel meelelahutuse korras lastakse tiir hobuse seljas teha. Heleri jaoks olid need elumuutvad proovimised. Kõigepealt ilmusid toanurka kepphobused, siis juba treeningud pärisloomadega.

 

Kui judos on tüdrukul selged eesmärgid, et Eesti parimaks tuleb saada ka algaval hooajal, siis ratsutamine on esialgu tema jaoks pigem tšill ja nauding, suuri plaane ei ole. „Kuigi nüüd suvel tegelikult ikka rääkisime, mida oleks vaja, et võtta suund võistlustele," nendib isa Jaanus. Treenerina ta teab, et mingi vanuseni ongi täitsa okei teha mitut ala, vahel suudavad lapsed ka mitmel alal võrdselt edukad olla, aga ühel hetkel peab ikkagi valima.

 

Koolis on Heleri täitsa viieline ja seitsmest päevast nädalas on tal vähemalt viis seotud trenniga. Kas vaba aega ka üle jääb? Tüdruk selle üle ei kurda, jõuab temagi telefonis skrollida.

Tõsi, ka temal on selliseid tuttavaid, kes üheski huviringis ei käi. Heleri ütleb, et põhjuseks nimetatakse vaba aja puudumist ja ka seda, ei oska nagu kuskile minna. „Siis võiks kasvõi sõpradelt nõu küsida, kus nemad käivad, võibolla kaasa minna," soovitab tüdruk.

 

Vanemad seotud

Muidugi on Heleri vanemad tütre trennidega risti-rästi seotud. Ema teema on ratsutamine, tema viib ja toob tütart, ratsutamas käiakse Saku vallas, seega peab üks vanematest seda „taksojuhi" rolli täitma, sest ise laps ju kohale ei pääse. Judotreenerist isa Jaanuse rida on tütart tatamil paremaks aidata.

 

Jaanus ise on nõukaaja laps ja toona oli vanemate panus laste harrastustesse väiksevõitu. „Mina käisin kogu elu ise trennis, ise tuli kohale ja hakkama saada," meenutab ta. Praeguseid lapsevanemaid liigitab ta kaheks, ühed võtavad laste trenne pigem rutiinse kohustusena, et see kell tuleb viia laps sinna ja see kell tuua. Aga on muidugi ka neid vanemaid, kes tõesti tunnevad huvi, andes lapsele tunde, et tal on seljatagune olemas.

 

„Ma olen 20 aastat treener olnud ja minu praktika on üsna must-valge. Kui vanemad ise on emotsionaalselt laste trennidega seotud, siis on neil lastel ka paremad sooritused. Nad on julgemad asju tegema ja katsetama," kinnitab Jaanus.

 

Lisaks ähvardab tema sõnul iga noort hormoonidest tulenev peataolek. Tüdrukutel umbes 13-aastaselt, poistel suts hiljem. Paljud noored jätavad just siis oma senised hobid pooleli. „Ma ikka ütlen, et meister ei ole mitte see, kes täna on esimene, vaid see, kes teeb edasi. Ja neil, kes jätkavad, on arenguhüpe jõulisem," võtab Jaanus kokku oma kogemuse.

 

Ta ütleb, et murdeiga on aeg, kus vanemad peaksid olema ekstra mõistlikud. Peale suruda ei tohiks, küll aga leida õiged sõnad, et laps mõõnast üle aidata. „Mõistlik sundus võiks siiski olla, sest väga paljud kukuvad muidu ära," nendib treener.

 

Enam kui lihtsalt sport

Treener Jaanus toonitab, et spordiring ei ole kunagi ainult füüsisele keskendunud. Vaimu vormimine ja psühholoogiline pool on kaasas kohe algusest peale. „Judos on nii, et tatamile tullakse ja lahkutakse kummardusega. See näitab respekti ja austust teiste vastu. Kunagi ei tohi välja näidata oma negatiivseid emotsioone, kui oled ka vastasele alla jäänud. On omavahelised kokkulepped, mida tuleb pidada. Õpitakse ka oma keha tunnetama, see annab omakorda julguse," loetleb mees omadusi, mis noore judoka vormimisel kaasa tulevad.

 

Ta lisab juurde veel distsipliini ja sisemise kohustunde, mis kanduvat üle ka õppimisele. „Ma ei saa öelda, et kes käib trennis, õpib ka paremini, aga püüdlikkust paremate tulemuste poole, seda olen täheldanud küll," ütleb Jaanus.

 

Erahuvihariduse toetus erahuvikoolis või -spordiklubis õppivale lapsele

• kuni 19-aastastele noortele, kelle elukoht on toetuse väljamaksmise aasta 1. jaanuari seisuga (koos vähemalt ühe vanemaga) Saue vald.
• Toetuse suurus lapse kohta kuus on 20 eurot ja selle võrra on huvikool kohustatud vähendama õppemaksu.
• Toetust saab ainult ühes huvikoolis ühel erialal.
• Toetust makstakse 12 kuud aastas.
• 2023. kalendriaasta toetuse taotlus esitada hiljemalt 30. novembriks https://piksel.ee/arno/saue/.
• Huvikooli õppekava peab olema registreeritud Eesti Hariduse Infosüsteemis või olema Eesti Olümpiakomitee alaliidu liige.