6. juulil oli juubelipäev. Aga suurt tähistamist ei tehtud, vanasõnagi ju ütleb, et kes see katku ajal pidu peab. Katku otseselt ju pole, aga ega ajad pole kiita. Saidafarmiski koostatakse kriisiplaani ja varutakse kütust ning soola, sest prognoosipildid on aasta lõpuks ju puhta punases.

„Kolme kuu varu on olemas, saame hakkama," on pealik Juhan Särgava enam-vähem rahulik. Kui sul on kolm aastakümmet kogemust, siis tead, et majandus käib ikka tsüklitega ja praegu on Särgava sõnul need kehvemad ajad. Ega see pole tal esimene kord. Selle esimese korrana nimetab mees päris algusaastaid, kus korra ikka võlgnevuste pärast lausa elekter välja keerati ja tuli küla pealt laenu võtta, et arve ära maksta. Loomadega ei saa nii, et paned nädalaks töö seisma ja siis vaatad, mis edasi saab.

Loomi on Saidafarmi lautades kokku 300. Veel paar aastat tagasi oli sadakond rohkem, osalt on ka koroonaaeg oma jälje jätnud. Lüpsilehmi on neist pooled ja siiamaani on kõikidel nimed ja puha. Ühe nimi on näiteks Vunk, aga tavapärasemaid Maalisid ja Ripsikuid on ka.

Loomad on puhta toidu peal. Esimesest päevast saati on Saidafarm mahetoodangut pakkunud. Väga lihtsasti kokku võetuna tähendab mahefarm seda, et kõik toodetakse ise ja keemiat ei kasutata. Loomakari sööb oma põldudelt pärit heina ja põldudele pannakse väetiseks ainult oma lauda sõnnikut. „Nõuka ajal sai ju näha, mida see keemia teeb. Mehed punetasid pärast mürkidega töötamist päevi," meenutab Särgava. Aga käsk ja kord olid toona teised.

Nõukaaegne riigimajand, endine Saida sovhoos, jaotati põllumajandusreformi käigus kümneks tervikvaraks, mis siis enampakkumise teel erastati. Särgava tegi kümne kaaslasega firma. See pandi Harju maavalitsuses hingekirja ja nii sai osaleda enampakkumisel, kus Saida majand tervikvaradena maha müüdi. Särgava ise oli olnud kuus eelnevat aastat majandi direktor.

„See oli minu jaoks ainuvõimalik tee. Teine võimalus olnuks hõlmad vöö vahele panna ja linna minna, aga ega seal ka keegi mind ei oodanud," meenutab Särgava erastamisaega. Ütleb, et ega kellelgi polnud toona arusaamist, mis on omand ja mis on kohustused. Raha ka teab mis palju ei olnud, aga kaaslastega pandi algkapitaliks igaüks 10 000 rubla, seda mees mäletab. Lisaks EVP-d, mida osteti ka külarahvalt kokku.

1993 oli juba esimene majandusaasta. Alguses oli vaid piimatootmine, aga ka Saidafarmile jäid piimakombinaadid raha võlgu ja siis sai selgeks, et tuleb ise selle piimaga edasi tegeleda. Elu viis Särgava kokku ühe Saksa prouaga, kes kutsus mehe oma kodumaale õppereisile. Saidafarmi omad said aru, et saavad ka mahedalt tootmisega hakkama ja kui Saksa proua aitas Lehetusse tuua ühe juustutünni, siis läks lahti. „See puutünn oli juba toona 25 aastat vana ja siin on kestnud veel 30," naerab pealik.

Ise polnud Särgava siis veel neljakümneaastanegi. Ütleb, et energiat oli toona tublisti, kõik ju tahtsid olla firmaomanikud, see oli väga mainekas. Saidafarmis oli siis pooltuhat looma. Esimene piimatoode, mida tegema hakati, oli rosinatega kohupiim. „Seda ma mäletan oma lapsepõlvest", meenutab Särgava. Lisaks rosinakohupiimale on Saidafarmis täna veel pea kolmkümmend eri toodet: juustud, kohupiimad, kohupiimakreemid, keefir.

Viimaste aastate tootearendus ja innovatsioon on külmkuivatatud juustukrõpsud. Piimatoodetega käib alati kaasas lühike säilivusaeg, aga uus tehnoloogia lubab anda neile juustukrõpsudele tarbimisloa koguni aastaks.

Eks tavapärasemaid piimatooteid tee täna teisedki. Kaupluste piimatoodete letid on suuremates marketites paarikümne meetri pikkused. „Umbes nelisada erinevat toodet," pakub Särgava. Nende hulgas ka välismaist kraami, mille hinnaga on vahel kaunis keeruline konkureerida, sest paljudes riikides toetatakse põllumajandust palju usinamalt kui Eestis. Seega võib Poolas toodetud jogurt olla oluliselt odavam kui kodumaine. Sealt tulebki osaliselt dilemma, et kallimalt müüa ei saa, potsatad kohe marketite ostujuhtide huviorbiidist välja, kui müük väheneb.

Aga kui kallimalt müüa ei saa, siis ei saa ka farmitöötajate palku tõsta ja see kõik on natuke lahenduseta ring. „Meie omad saavad laudas ikka tuhande piiris kätte," toob Särgava näite. Aga tööjõukriis kummitab juba aastaid. See on ka osaliselt põhjus, miks viimastel aastatel on kari veerandi võrra vähenenud. Kui algusaastatel oli suurim probleem vähene investeerimisvõimekus, siis nüüd töötajate puudus. „Aga töötajaid on puudu ka lennujaamades ja hotellides," toob Särgava sisse üldisemad tööjõuturu trendid.

Särgava ise on muidugi kõik kolm aastakümmet ka pealikuna vajadusel käised käärinud ja eesliinil olnud. Intervjuu ajalgi vabandab kaks korda ja käib vahepeal ära. Kuskil on parasjagu kiiret lahendust vajav elektrijama.

Kuigi Juhan Särgava on Saidafarmi n-ö esindusnägu, siis tegelikult on kõik algusaja osanikud seniajani ümber laua. „Mina olen lihtsalt selliste sajakiloste liigas, mulle kuulub 49%," naerab Särgava. Eks ta ole vahel mõtelnud ka, kas äkki aitab tööst.

„Mul mõned sõbrad on koju jäänud. Ütlevad, et keegi enam ei helista, kellelgi pole sind vaja… Ma ilmselt ei ole selleks veel valmis," mõtiskleb Särgava. Ta on terve elu tahtnud olla keegi ja usub, et Saidafarmi võib tema elutööks pidada küll.

Samas tema lapsed ei näe endid farmi juhtidena. Tütar on küll praegu suureks abiks, kuid farmi juhtida ei taha. Ta on eluaeg näinud, et see valdkond pole kergete killast. Pojad on aga üks advokaat, teine tehasedirektor, kumbki ei plaani põllumajandusse tulla. Küll aga lööb peremehe proua Helve Saidafarmis aktiivselt kaasa.

Praegu toimetab niisiis Särgava edasi. Ütleb, et esmatähtis on praegu ellu jääda, et siis, kui majandus tõusule pöörab, oleks korralik stardiplatvorm.

Särgava usub, et mahetoodangu tarbijaskond kuskile ei kao. On ju eestlane alateadlikult maheusku, meie esivanemad on kogu aeg ilma keemiata talusid pidanud. Ka hobitalunikke tuleb aina juurde. Samas eelistab uuringute põhjal viiendik eestlasi mahedat, aga müüginumbrid jäävad 5-6% peale. „Jah, see eelistus mahetoodangule kestab teatava hinnani," tõdeb Särgava.

Eestis on kokku 1200 mahepõllumeest, see on umbes viiendik kogu tootmisest. Mahetootmise suur väärtus lisaks puhtale toidule on see, et põhjavesi ei saa põllumajanduslikku saastekoormust, Balti mere saastunud alad vähenevad. Särgava muigab, et nemad aitavad rohepöördele tublisti kaasa.

Aga tõsisemalt rääkides teab mees, et aastas müüakse Eestis maha 800 tonni põllumajanduskeemiat. „Ja kuskile see ju absorbeerib, osaliselt kindlasti inimeste organismi," märgib Särgava.

Oma maheda tootmisega on Saidafarm saanud tuntust nii riigi sees kui väljapool. Esimesed paarkümmend aastat oli see lausa Ida-Euroopa suurim mahefarm. Saidafarm on saanud keskkonnasõbraliku Läänemere farmeri tiitli ja nende toodetel on ehtsa talutoidu kvaliteedimärk küljes. Tunnustatud Eesti maitse pääsukesemärk muidugi ka.

Marketite lettidel kahjuks ei ole mahekraam kuidagi erksalt märgistatud, kohe silma ei jäägi. „Aga eks need, kes seda usku on, leiavad ikka üles," rõõmustab Särgava. Pealiku pakutud mustsõstra-kohupiimakreem on muidugi jumalik, seda tasub ka ilma maheusuta maitsta.

	1992	2022
Karja suurus	500 looma	300 looma
Töötajaid	u 30	u 22
Investeering	25 aastat vana juustutünn	Vaakumpakendaja, piima jahutustank
Energia hulk pealikul	10 korda rohkem	10 korda vähem
Piimatooteid	0	27
Käive
Suurim probleem	Vähene investeerimisvõimekus	Tööjõupuudus