Juba paar kuud tõmbab Liia Kiibus (73) tasapisi raamatukogus otsi kokku. See on omajagu keeruline, sest eks nende aastakümnetega ole kogunenud nii asju kui mälestusi. Kui žanrit peaks määratlema, siis võiks see periood kuuluda seiklusjuttude alla.

Liia on reporteri jaoks valmis pannud köidetud paksud kladed, mille vahel on kirjas kogu Ääsmäe raamatukogu elu- ja olemiselugu. Kunagi ammu oli selliseid kroonikaid vaja teha kohustuslikus korras, nüüd uuemal ajal on Liia lihtsalt tehtut jätkanud. Kodulugu kõige laiemas mõttes on Liia huviorbiidis olnud alati.

„Siin on ju terve elu sees. Näed, Eve oli siin nii noor! Lasteaed on külas käinud. Siin on noor Kallion, oota, see on vist sel aastal, kui raamatukogu koolimajja kolis," meenutab Liia kaustu sirvides. Alustas Liia oma raamatukogu direktori tööd ju hoopiski Ääsmäe mõisamajas.

Kladed täis kroonikat

„Teisel korrusel asunud kõledasse ja klirisevate aknaklaasidega raamatukokku sai mööda kitsast järsku treppi, koridori laes tolgendasid lampide asemel paljad juhtmeotsad nagu rotisabad. Ahju kütmiseks aitasid briketti vedada sovhoosi põllutöölised, kes käisid end raamatukogus soojendamas. Soojaotsijatest said nagu muuseas ka raamatukogu lugejad," on Liia kirjutanud ühte esimestest kaustadest. Aasta oli siis 1982.

Hiljem kolis raamatukogu Ääsmäe lasteaia majja ja aastal 2000 kooli ruumidesse. Paberitest leiab fakti, et 1998. aastal sai raamatukogu esimese trükimasina, mis on Liia sõnul senini alles. Millalgi on saadetud peaminister Tiit Vähile kiri: „Oleme nördinud Teie poolt juhitud valitsuse palgapoliitika üle," seisab seal vähe koltunud paberil. „Ikka erk ja põnev aeg on olnud," tunnistab Liia.

Kausta vahelt leiab lisaks piltidele ka ametlikumaid pabereid. Nii näiteks kohustati raamatukogu töötajaid võitlema joomarluse ja alkoholismiga. See oli samasugune töökohustus nagu raamatute laenutaminegi. „Et mis me tegime? No panime reklaami välja, et viin teeb noorest mehest päti," meenutab Liia muiates.

Veisekasvatuse käsiraamatust kriminullideni

Aru oli vaja anda, kui palju raamatukogu laenutas välja propagandakirjandust ja partei poolt soovitatud teoseid. „Selles osas me väga tublid ei olnud," nendib Liia numbreid vaadates.  Aga Liia mäletab, et eks loeti ikka, õnneks olid need valdavalt õhukesed brošüürid.

Aga üldiselt loeti kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel palju. Liia sõnul läks hästi peale eesti klassika – Smuul, Jakobson, Tammsaare. Samuti vene kirjandus – „Sõda ja rahu", „Anna Karenina". Täna on rõhuasetus romantilistel lugudel ja kriminullidel.

„Tollal loeti lihtsalt seda, mis oli.  Siin elasid ju lihtsad inimesed, kes töötasid põllumajanduses. Seega tuli sisse võtta ka sedasorti kirjandust: masinaehitust, vasika- ja seakasvatust. Ma usun, et meil on praegugi mõni veisekasvatuse käsiraamat siin," naerab Liia.

Laudast raamatute juurde

Muide, ka Liia töötas enne raamatukogu sovhoosis, oli üksteist aastat loomakasvatuses -alguses piimanduslaborant, siis juba brigadir. „Raamatukokku kutsus mind Mati Zernand, Saue Täitevkomitee esimees (midagi tänase vallavanema moodi – toim)," ütleb Liia. Põhjuse arvab ta olevat selles, et ta oli enne vabatahtlikus korras  omamoodi piirkondlik raamatulevitaja. Käis Tallinnas trükikojas ja tõi Ääsmäele inimestele raamatuid müügiks.

Kui Liia pakkumise vastu võttis, hakkas koolitamine pihta. Mitu kuud käis kalligraafiat õppimas, siis raamatuköitmist. Kõike on tulnud teha, lilleseadest katkise tooli parandamiseni. Näiteks raamatukogu sildi tellis Liia Keilast 500 krooni eest hauaplaadile, tšekk on kenasti kaustas alles, nagu ka seesama silt maja küljes.

Kuidas Sa, Liia, nii kauaks raamatukokku jäid?

„Ma olen loomult küll sirts-särts, aga ma pole seikleja. Ma ei vaheta väga ei kohti ega inimesi. Mu juurikad on ju siin. Ise siin koolis käinud, lapsed sündinud, terve elu elatud," tunnistab Liia mõtlikult.

Aga Liia on natuke juba väsinud ja eks tervis annab ka tunda. „Juhtida võiks ju küll, aga siin on ikka füüsilist koormust ka. Reipus on hakanud kaduma," tõdeb Liia. Ja pealegi on tema arvates noori inimesi leti taga palju ilusam vaadata. Ja need arvutid, ega need Liiale eriti ei meeldi. Tuim värk tema jaoks, ta tahab ikka inimesele otsa vaadata.

See nelikümmend aastat on pikk aeg olnud. „Mine tea, võibolla panen ikka edaspidi ka hommikul kübara pähe ja tulen kobinal kinnisilmi siia tagasi," ei ole Liia kindel, et muutus valutult tuleb.

Täna on Ääsmäe raamatukogus 687 lugejat, neist lapsi 252 ja suuri 435. Nemad annab Liia oma järeltulijale üle ja lisaks paar personaalset palvet ka. Et raamatukogu sajas sünnipäev aastal 2025 saaks väärikalt tähistatud. Ja et kroonikakaustade tegemist ikka kindlasti jätkataks.