Eesti Looduse 22. fotovõistlusel osales üle 1600 foto 352 autorilt. Üldvõidu ehk loomafotode kategooria peaauhinna pälvis Saue mees, fotograaf Aivo Oblikas, kes sai pildile rõõmust püherdava karu.

 

Kuidas te fotograafia juurde jõudsite?

Minu esimene kokkupuude fotograafiaga on lapsepõlvest. Kuna mu isa pildistas päris palju, oli mu üks esimesi kaameraid Zorkji ja nagu tol ajal kombeks, kujunes ka meie vannituba osadel nädalavahetustel fotolaboriks, kus pilte sai ilmutatud.

Loodus- ja maastikufotoga hakkasin tegelema miskit viis aastat tagasi. Üheks liikuma panevaks jõuks oli kindlasti Sauele kolimine.

Mul on töö kõrvalt olnud väga pikalt hobiks koerte koolitamine ja koerasport. Ühel hetkel aga muutus see hobi nii töiseks, et hing hakkas karjuma sellise tegevuse järgi, mis aitaks laadida. Nii hakkasingi käima loodust pildistamas. Saue ümber on väga palju loodust ja saab teha väga põnevaid pilte. Asukohana on vaid kiviviske kaugusel lausa superpaigad. See võimaldabki pärast tihedat tööpäeva ja kiireid koeratrenne teha veel kiire hüppe loodusesse.

 

Mida teile kõige rohkem meeldib pildistada?

Ma olen hästi püsimatu hing ja seetõttu ei saa välja tuua ühte. Mulle meeldib pildistada linde ja loomi. Ja siis ühel hetkel tunnen taas vajadust maastikku pildistada või ööfotot teha. Siis jälle lendan drooniga. Ühel hetkel on aga tunne, et tahaks teha looduses pilte inimestest. Olen teinud väga põnevaid portreefotosid looduses ja need on ka mu kodulehel näha.

Põnevamad inimese pildistamised on kindlasti olnud vana laevavraki peal viimaseid nädalaid lapseootel naise või Treppojal plekkvannis mõnekuise lapse pildistamine või siis Pakri pangal tuulte printsessi ja marukoerte pildi vormistamine.

Aga see ongi selline tegevus, et ühel hetkel saab jälle villand ja lähen vahepeal karu pildistama.

Muide, minu tehtud droonifotoga Tallinna Toompeast reklaamib EAS mujale maailma Eestit.

 

Kui raske või kerge on looduses kaameraga tabada just seda kõige õigemat hetke?

Pildistamisega on tänases maailmas selline veider lugu, et aastaid tagasi tundis fotograafi selle järgi, et tal oli kaamera. Täna on kaamera igas telefonis. Teatud mõttes on ju nagu kõik inimesed fotograafid. See on tekitanud fotode teatava ülekülluse ja jube palju on sõna otseses mõttes fotoprügi.

Kui tahta teha head loodusfotot, on hästi oluline omada teadmisi. Isegi sellise justkui igapäevaselt esineva nähtuse, nagu päikeseloojang, pildistamiseks tuleb kasuks, kui oskad ette ennustada, kas täna tasub randa või rappa minna või mitte. Ja seda kõike saab hästi ette ennustada.

Lindude ja loomade pildistamiseks on vaja nende käitumise osas algteadmisi. Ja siis muidugi astub lavale suurmeister ÕNN, kes kas aitab asja vormistada või siis mitte.

Mulle on lapsest saati meeldinud loodus, kuid ühe illustreeriva faktina ütlen, et ei ole üldse palju aega tagasi, kui ma arvasin, et Eestis elabki vaid 20-30 linnuliiki.

Võrdluseks toon välja, et möödunud aastaringis pildistasin Eestis n-ö möödaminnes kokku 165 linnuliiki. Näiteks Sauel olen pilti teinud ligikaudu 40 liigist lindudest.

 

Kuidas sündis võidutöö rõõmust püherdavast karust? Mõnel fotodest näib karu otse teie poole tulevat. Kas hirmu ka tundsite?

Tegelikult on „rõõmust püherdav" mõnevõrra vale. Saates pildi konkursile, nimetasin seda mõnust püherdavaks karuks, kuid kuidagi on see meedias läinud moonduma.

Minu jaoks on varjes karude pildistamine suvisel ajal ja kotkaste pildistamine talvisel selline teatav eneselaadimine.

Varjes pildistamine tähendab, et lähed metsa ja istud seal karude puhul õhtul kella 5-st hommikul kella 9-ni ja loodad midagi pildile saada. Kotkaste puhul istud aga talvel pimedast pimedani ja lisandub veel igati „mõnus", näiteks kümnekraadine pakane.

Need istumised on sellised, et esimese paari tunniga saavad mõtted otsa. Ja see laebki, laeb ikka kohe täiega.

Inimeste elurütm on täna väga kiire. Nutiseadmed, meedia ja muu toodavad kogu aeg meeletult infot. Inimeste ajud hakkavad juba pöörama sinna suunda, et ei osata enam lihtsalt niisama ollagi.

Paljude jaoks on isegi tänaval punktist A punkti B kõndimine tegevusena igav ja soovitakse nutiseadmest kogu aeg värskendust peale saada. See ju tekitabki suuresti kõiki neid tänapäevaseid psühholoogilisi probleeme. Nii aitabki loodusesse minek või karuvarje kõvasti seda virrvarri katkestada ja ajule puhkust anda.

Olen nooremat poega vedanud juba alates 6-7 aasta vanusest kaasa öisesse rappa või karuvarjesse. Peamine soov on olnud, et ta õpiks nägema maailma laiemalt.

Paar aastat tagasi, 8-aastasena sai ta ise ka paari fotoga ära märgitud ja Looduse Aasta Foto raamatusse.

Eks selleks, et natukenegi lapsi saada „paremateks inimesteks", algatasin Sauel algklassidele suunatud loodusprojekti, mida koos Hedi Tammelehega oleme terve selle õppeaasta vedanud. 

Mõned kuud tagasi ilmus Varraku tellituna minu raamat, kus jagan pilte põnevatest Eestimaa paikadest soovitustega, kuhu ja millal minna. Suurem osa tiraažist on juba läbi müüdud, aga midagi siin-seal raamatupoodides veel on.

Vastuseks küsimusele, kas kardan karu, ütlen, et ei karda. Karu ei ründa inimest, nagu ei ründa ka hundid. Vaid emase karu ja poegade vahele ei tohi sattuda, sest siis on rünnak üsna tõenäoline.

Olen looduses matkates kohtunud väga lähedalt huntidega ja ei tekkinud küll korrakski tunnet, et nad võiksid rünnata. Eestimaa looduses tasub ettevaatlikkuse mõttes karta vaid puuki ja vahest ka rästikut. Ja pole mõistlik üritada hullunud metsisega kätt väänata.

 

Kuidas te teate, kuhu pildistama minna?

Eks need teadmised tulevad aja ja kogemusega. Sellist rusikareeglit, et mine sinna teeristi, koputa jalaga kolm korda vastu maad ja puu tagant tuleb välja ilves, kahjuks ei ole.

 

Milliseid enda tehtud fotosid te enim hindate? Milline on nende saamislugu?

Minu enda kõige ebatavalisem foto on ilvese pilt, kus ta kajakat püüab. Foto sai 2021. aastal ka Eesti Looduse fotovõistlusel kategooria võidu. Teinud selle pildi, teadsin, et seda ma kunagi üle ei pildista. Pakun, et jahtivat ilvest on Eestis pildile saadud väga üksikutel kordadel.

 

Te olete mitmekülgne inimene: loodusfotograaf, koerte koolitaja ja kohtunik rahvusvahelistel võistlustel, luuletate, tegelete profiköökide projekteerimisega ja teate ilmselt köögiseadmetest kõike, armastate ise süüa teha. Millises valdkonnas te ise end kõige paremini tunnete?

Uhkust tunnen ma kindlasti selle üle, et firma, mis 27 aastat tagasi sai asutatud, on siiani omas valdkonnas üks Eesti edukamaid.

Nagu eelpool mainisin, olen ma püsimatu hing. Ei saa tuua välja ühtegi valdkonda nimetatutest tegelikult.

Lisaks olen kirjutanud kaks raamatut - ühe koertest ja teise loodusest. Tegin praeguse elupaiga sisekujunduse ja siseehitustööd ise, olen andnud üle 10 aasta TTÜ-s üliõpilastele loenguid.

Tavatsen öelda, et elu on äge ja elu tuleb elada. Elu mõte ja õnn seisneb selles, kui suudad iga hetke võtta kui filmi ja nautida seda.

Minu fotosid saab vaadata kodulehelt www.aivooblikas.com ja Facebookis www.facebook.com/AivoPhoto. Ja kui midagi meeldib, võtke ühendust, sest fotod on suurelt prinditavad. Mu enda magasistoas on fototapeedina Vanamõisa ristikupõld ööpilvedega mõõdus 3 x 2 meetrit.

 

Ilves haarab kajakat

 

Kaljukotkas hommikupäikeses

 

Tallinn udus

 

Tuulte printsess

 

Fotod: Aivo Oblikas. Fotode kasutamine autori loata ei ole lubatud.

 

Sirje Piirsoo

sirje.piirsoo@sauevald.ee