On hõbepulmad, on kuldpulmad, on teemantpulmad.

 

Valve ja Björn Lindeberg Saue linnast tähistasid 22. jaanuaril 67. pulma-aastapäeva. Raudpulmadeni on aega aastat kolm, plaattinapulmadeni 13.

 

67. pulma-aastapäev on haruldane. Ei ole sellele Eestis nime antud, ei teata olevat kombeid ega traditsioone. Ja võib-olla just see ongi tore, sest nii said proua Valve ja härra Björn koos lähedastega enda tähtpäeval luua traditsiooni, mis omane ainult nende perele.

 

Vallaleht kohtus vanapaariga, kel mõlemal vanust 91 aastat, ühel tormisel õhtul nende hubases korteris, et teada saada, mis on see retsept, see saladus, et inimesed kohtuvad ja jäävadki kokku - 67, 70, 75, 100 aastaks.

 

Björn, kelle vanaema oli rootslanna, on Tallinna poiss. Valve vanematel oli väike talu Vääna-Jõesuus.

 

Björn kaotas vanemad noorelt tuberkuloosile. Valve ema suri veremürgitusse, kui tüdrukutirts vaid 6-aastane oli. Ta isa uuesti ei abiellunudki ja nii tuli lapsel kiiresti suureks saada. Olid karjas käigud ja tulid lehmalüpsmised.

 

Möödusid aastad. Björn oli just sõjaväest tulnud. Ta enda sõnadega, sõjaväest lahti saanud. Oli ta varemgi Nõmme kultuurimajas rahvatantsus käinud, kuid see päev, 8. november 1954. aastal, oli eriline.

 

Sel päeval leidis Björn kultuurimaja kahe ahju vahelt Valve ja kokku nad jäidki. Kuigi seda sõnades välja ei öelda, on kehakeelest näha, et see oli armastus esimesest pilgust.

 

Noored kurameerisid mõned kuud ja otsustasid, et hakkavad koos kodu looma. Pulmad 22. jaanuaril 1955 olid vaiksed ja väiksed, tollal suuri ei peetud. Ja nüüd sai neil abielus oldud juba 67 aastat. Aeg on läinud nii ruttu, et ei saa arugi.

 

Sündis kaks last: poeg ja tütar. Neil omakorda mõlemal kaks poega. Ja neil omakorda kokku seitse last. Valve ja Björni kõige noorem lapselapselaps saab 1. veebruaril aastaseks ja kõige vanem on 22-aastane. Järeletulevad põlved on need, kes silma särama löövad. Kui ikka tuleb väike säde ja lööb vanapapale patsu…

 

Tööd ja raskusi pole Valve ja Björn kunagi kartnud, tööd on teha tulnud kogu elu. Sestap Bjõrn teabki, et kooselu on ka töö. Et armastust ja abielu hoida, tuleb selle nimel vaeva näha.

 

Ta lisab, et vahel tuleb ikka ütlemisi ette, aga see ongi elu, et tülitsed ja lepid. On lapsed ja lapselapsed, on lõpuks lapselapsedki – see kõik teeb rõõmu. Kasvatad enda omi ja hoiad laste omi, kuni lõpuks hoiad jälle teineteist, nagu luiged.

 

Proua Valve räägib, et abikaasa on suure jutuga, tema aga tegutseja. Ehk on seegi üks kooselu saladusi, et üks täiendab teist. Või see, et meel oleks rahulik, nagu pakub proua Valve.

 

„Väikest vaikset elu elame", arvab Valve. „Olid lapsed, olid lapselapsed, keda tuli kantselda. Ja nii see elu on läinud. Väga kiiresti."

 

Samas - rikkus ei ole see, mis on taskus, vaid see, mis sinu ümber. Aeg-ajalt tuleb rikkus üle vaadata.

 

„Ootad, et keegi tuleb uksest. Ehk ikka tuleb. Tead, ega neil ju kerge pole, peavad tööl käima, aga nad ikkagi tulevad," rõõmustab Valve. Tema ja Björni jaoks ongi olulisim, et kõigil lähedastel on hästi, et nad tulevad eluga toime.

 

Palju õnne proua Valvele ja härra Björnile 67. pulma-aastapäeval ning tervist veel pikkadeks aastateks.

 

Sirje Piirsoo

 

Valve ja Björn Lindebergi pulmapilt 22. jaanuaril 1955.

 

Palju õnne proua Valvele ja härra Björnile 67. pulma-aastapäeval. Fotod: erakogu