Raudteetunneli paigalduseks arvestasime esiti järjestikuse 72-tunnise nn raudteeaknaga. Ent kaubarongiliikluse tõttu saime Eesti Raudteelt hoopis kaks erinevat 48-tunnist tööde jaoks sobilikku tehnoloogilist „akent". See tähendas omakorda, et pärast esimest „akent" pidime raudtee taastama. Vähese liikluse tõttu oli õnneks vaja taastada vaid üks suund. Raudtee montaaži ja demontaažiga tegelesid raudteelased.

Esimese „akna" jooksul oli eesmärk valmis teha kaevik tunneli jaoks. Raudteelased alustasid raudtee demontaažiga, pärast mida alustasime meie kaevetöödega. Tunneli enda kõrguse tõttu ja rajatise aluspinnale tarviliku projekteeritud kõrguse tarbeks tuli lõhkuda ka paekivi. Et tööd toimusid ka öösel, olid meeskonnad mitmes vahetuses tööl.

Pärast kaeviku projektijärgse sügavuse kättesaamist täitsime augu liivaga ning ehitasime raudtee pealisehitise uuesti ballastkillustikuga üles. Nelja päeva pärast saime uuesti raudtee üles võtta ja kaeviku põhjani kaevata. Kui kaevik oli tunneli paigalduseks valmis, tulid appi põhjanaabrid spetsiaalse tehnikaga, mille abil lükati raudteetunnel õigesse asukohta. Seejärel täitsime tunneli välisseinte ja kaeviku vahelise vahe liivaga. Tegime seda kihtide haaval, et tagada nõutud tugevus ja tihedus. Sellele järgnes taaskord raudtee taastamine, sedapuhku siis mõlemasuunaliste rööpapaaridega.

Vana raudtee muldkeha ja pealisehitise materjali me taaskasutada ei saanud ning pidime karjäärist vajamineva uue materjali tooma. Kõrvuti meie oma töötajate, raudteelaste ja põhjanaabrite abiga müttasid objektil loomulikult ka masinad – roomikekskavaatorid ja kallurid.

 

Georg Käesel, töödejuhataja